Rosie Walsh – “Ilma ainsagi sõnata”

Helios kirjastus, 2018, 335 lk.

Ütlen ausalt – niisugust armastuse/vihkamise suhet pole mul ühegi raamatuga varem olnud. Algus oli suisa ärritav – lehekülgede kaupa halisemist teemal, miks üks mees ei helista. Muide, siinkohal tasub vast märkida, et raamatu originaalpealkiri ongi tegelikult “The Man Who Didn’t Call” ehk siis “Mees, kes ei helistanud”. Sellega võiks justkui õigustada lõputut soigumist, klammerdumist ja jälitamist (sest kuidas teisiti nimetada kõike, mida peategelane Sarah tegi selle mehe leidmiseks, kellega ta veetis koos nädala – küll “unustamatu” nädala, aga sellegipoolest nädala). Saladuskatte all võin muidugi öelda, et mulle tegelikult meeldivad raamatud, kus on armastus esimesest silmapilgust 🙂 Vahel kohe tunnen vajadust puberteetiku kombel õhata, et issand kui ilus ja mõtle, kui minuga ka kunagi nii läheks! Kas see unistuste mees esmakordsel kohtumisel just lambaga peaks tõtt vahtima ja dialoogi arendama, see on juba iseasi. Siin raamatus küll veidral kombel toimis. Aga see, et üks neljakümnele lähenev naisterahvas, nagu peategelane Sarah oli, ei suuda leppida mõttega, et äkki mees ei helista sellepärast, et ta lihtsalt ei taha, tekitab nagu isegi kerge okserefleksi.

Nii see algus kulges. Suhteliselt kõige nõmedam esimene pool raamatust, mis üldse olla saab. Sarah oli nagu mingi pagana armuvalus jälitaja, kes õhkas kogu aeg oma ootamatult leitud armastuse – Eddie – järele, oli totaalselt liimist lahti, saatis alalõpmata tüübile sõnumeid ja tüütas oma sõbrad ära teooriatega sellest, mis mehega juhtuda võis. Oleks see kõik kuidagi poole lühemalt kirja pandud, siis vast veel lepiks kuidagi, aga sellisel kujul… Õudne!

Raamatu teine pool oli seevastu väga hea. Pole ammu nii huvitavate pööretega armastusromaani lugenud. Põhimõtteliselt keerati kõik pea peale ja mitmedki asjad polnud tegelikkuses üldse nii, nagu nad alguses paistnud olid. Ma ütleksin isegi, et just see teine pool tõstis “Ilma ainsagi sõnata” kõrgemale tavalisest naistekast. Ei midagi etteaimatavat, ei midagi imalat. Kirjeldused olid head, vaatepunktide vahetamine õigustas ennast, teemad, mida käsitleti, olid valusad ja hingekriipivad ning lõpp… noh seda peate küll ise lugema 🙂 Minu jaoks oli viimane kolmandik nii põnev, et ei saanud raamatut enne käest ära, kui läbi oli.

Kokkuvõttes soovitan väga. Algus tuleb lihtsalt üle elada, aga kui see on tehtud, siis saab romaanist tõeline lugemiselamus.

Sama nimega raamatud

Kummaline, kuidas kirjandusmaailmas võid ootamatult puutuda kokku teemadega, mille peale isegi ei tule. Sain täna varahommikul ühelt naisterahvalt kirja, mis raputas ikka ühe hoobiga ärkvele, kusjuures tunduvalt paremini kui tass kanget kohvi 😉 Sain teada, et kuigi mul õnnestus oma romaanis 384 lehekülge täis kirjutada, siis näe pealkirja jaoks enam loovust ei jätkunud – selle pidin võõralt raamatult maha viksima.

Olin alguses ikka päris ehmunud. Ausõna, käsi südamel: ma tõesti ei teadnud, et sellise nimega raamat nagu “Pooltoonid” on juba varem ilmunud. See tunnete virr-varr, mis mind valdas, oli muidugi kirjeldamatu! Ühest küljest olin solvunud, sest kes ikka tahab oma hommikut nii alustada, et teda põhimõtteliselt vargaks tembeldatakse, ent teisest küljest oli mul tõesti kahju – küllap ka see inimene, kes mulle oma kurja kirja kirjutas, nägi oma raamatuga palju vaeva ja rõõmustas, et on leidnud ideaalse pealkirja. See, et mina juhuslikult sama pealkirja juurde jõudsin, oli tobe kokkusattumus.

Muuseas, ma guugeldasin seda pealkirja tookord. Võimalik, et oleksin pidanud rohkem lehekülgi läbi lappama, kuid mina sellise nimega raamatut Google’ist ei leidnud.

Mõtlen siin praegu – aga mida ma oleks teinud, kui oleks leidnud? Kas ma oleks siis enda raamatu pealkirja ära muutnud? Selle pealkirja, mis minu arvates sobib ideaalselt, pealkirja, mille asemel ma ei kujuta ette ühtegi teist? Ütlen ausalt: ma ei tea. Küll aga hakkas see teema mulle huvi pakkuma. Et kas selliseid asju on veel juhtunud.

Tuli välja, et on küll juhtunud. Mitte tihti, aga siiski. Leidsin Õhtulehe artikli aastast 2007 – “Uskumatu: kaks ühe nimega raamatut korraga müügiletis.” Selgus, et kõigest paarinädalase vahega ilmus trükist kaks täpselt ühe nimega raamatut. “Alasi ja haamri vahel.” Üks jutustab president Pätsist, teine aga hoopis Euroopa ajaloost. Viimase autor on kusjuures Tiit Made. Seega: juhtub tuntumatelgi inimestel.

Samuti ütlesid nii minu kirjastaja Krista Kaer Varrakust kui ka “Pooltoonide” toimetaja Tiina Aug, et korduvaid pealkirju tuleb ikka ette ja isegi, kui autor on teadlik, et sellise nimega raamat on juba olemas, ei ole sama pealkirja kasutamine keelatud. Ma ise arvan, et sõltub muidugi ka pealkirjast. Ei kujuta hästi ette, et keegi tuleks lagedale näiteks “Uhkuse ja eelarvamusega”, “Idioodiga”, “Triumfikaarega”, “Sõja ja rahuga”, “Kuritöö ja karistusega” või muu sellisega. Kusjuures… Kui te märkate, siis nendes pealkirjades pole tegelikult midagi erilist. Erilist selles mõttes, et keegi ei võiks kogemata just neid sõnu või sõnapaare kokku panna. “Kuritöö ja karistus” – loogiline kooslus, “Triumfikaar” – tuntud ehitis Pariisis 🙂 Aga ometi on need raamatud nii kuulsad, et võimatu on “kogemata” hakata neilt nime laenama. Veel imelikum oleks loomulikult selliste pealkirjade kasutamine, mis on tõesti eripärased. “Kellavärgiga apelsin” näiteks. Või “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”.

On tõesti kahetsusväärne, kui kogemata juhtub, et kaks autorit on mõelnud välja sama pealkirja. Ja ma tõepoolest usun, et 99,999999999% juhtudest on see kogemata. Vaevalt, et ükski autor vaatab kellegi teise raamatut mõttega, et “oo, lahe pealkiri! panen enda raamatule ka!” Aga kui selline asi on juba juhtunud, mis siis teha?

Karen Hawkins – “Raamatuhaldjas”

Kirjastus Ersen, 2019, 360 lk.

Armas ja südamlik raamat ühest väikesest USA linnast nimega Dove Pond, mille asutajaks on sajandeid tagasi olnud erilise väega Dove’ide perekond. Igal selle pere naisel on mingi võime. Tegelane, kelle järgi “Raamatuhaldjas” oma nime on saanud (kuid kes veidral kombel ei ole üldse peategelane!!!), suudab näiteks leida iga inimese jaoks õige raamatu. Õigemini raamat ise annab teada, kelle juurde ta minema peab ja kuigi Sarah (raamatuhaldjas) ei oska seletada, miks see nii on, läheb inimesel iga kord mingil hetkel just seda raamatut vaja.

Tegevus läheb käima siis, kui linnakese kolib elama keerulise minevikuga Grace, kes peab hoolitsema nii oma kadunud õe 8-aastase tütre kui Alzheimeri diagnoosiga kasuema eest, kuid kes lisaks sellele on määratud päästma ka Dove Pondi linna. Lihtsalt ta ise ei tea seda 🙂

“Raamatuhaldjas” puudutatakse mitmeid valulisi teemasid nagu hüljatud lapsed, post-traumaatiline stressihäire (mille all kannatab Grace’i noor naabrimees) ja Alzheimeri laastav mõju tervele perekonnale, kuid loomulikult ei puudu ka armastus, sõprus ja väikese kogukonna ühtehoidmine. Ainus, mis veidi häiris, oli raamatu tõlge. Kohtasin paaril korral ikka väga kummalisi lauseid. Pidin neid suisa mitu korda lugema ja isegi siis ei jõudnud päris hästi kohale, mida öelda oli tahetud. Õnneks selliseid kohti liiga palju polnud ja sisu oli piisavalt kaasahaarav, et panna unustama konarusi tõlkes.

Pean ausalt tunnistama, et tahaks hetkel selliseid raamatuid rohkem lugeda. Raamatuid, mis lähevad kergelt edasi ja mille lõppedes jääb hinge helge ja positiivne tunne, isegi, kui see on segatud tibakese nukrusega. Nii väga oleks vaja, et meie praeguses maailmas oleks rohkem Sarah Dove’i suguseid positiivsusest pakatavaid päiksekiiri, Grace Wheeleri moodi kartmatuid ja ettevõtlikke tegutsejaid ning Dave Pondi elanike soojust, abivalmidust ja ühtekuuluvustunnet.

Olav Osolin – “Minu esimene elu”

Kirjastus Varrak, 2020, 440 lk.

Olav Osolin, endine ajakirjanik ja legendaarne reklaamimees, on pannud kirja oma sündmustetohke ja kireva elu alates sünnist kuni aastani 1991, mil Eestist sai taas vabariik.

Lugedes tabas mind mitu korda mõte, et autor on elanud suisa mitme inimese elu jagu ja seda ainuüksi oma esimese 38 eluaasta jooksul! Uskumatult palju naljakaid, keerulisi, absurdseid ja pealtnäha võimatuid juhtumisi, mis said aset leida ainult Nõukogude Liidu silmakirjaliku ja totrusi tulvil valitsemise ajal.

Üks absurdne näide ajastu vaimu kohta 1980. aasta taliolümpiamängude ülekannetega seoses:


“Tehnilise keskuse kutid tõstsid oma juhtmeid veidike ringi ja nii jõudiski Lake Placidi võistluste videopilt live’ina Eesti Raadio olümpiastuudiosse, mille tulemusel saime edastada “otseülekandeid” ka nendelt aladelt, mida Moskva ja Soome TV näitasid alles järgmisel hommikul.

Paraku tõid öised otseülekanded meile kaela rahvusvahelise skandaali, kuna Soome spordisõbrad tõstsid kisa, et “mitä perkelettä!”, isegi eestlased suudavad öösel otseülekandeid teha, aga Soome Yleisradio ei suuda. See ajas YLE juhtidel harja punaseks, mistõttu sealne boss helistas ENSV Tele- ja Raadiokomitee esimehele Raimund Penule ja kaebas, et Eesti Raadio kasutab olümpiaülekannete tegemiseks varastatud signaali. Penu helistas omakorda Erik Lillele ja uuris, et kas me tõesti varastame, ja kuulis ausat vastust: “Varastame küll.” Seepeale pobises Penu, et äkki saaks niimoodi, et me nii avalikult ei varastaks ja lisas lõppu: “Tublid poisid!””

Mis veel raamatut lugedes mõttes mõlkus: kurat, see Osolin on ikka üks kadestamisväärselt andekas inimene! Laialdaste teadmistega muusikast, võiks öelda, et tõeline melomaan, nooruses lootustandev sportlane (jääpurjetamine), erakordsete organisatoorsete oskustega, nutikas, leidlik, hea huumorimeelega, reklaamialal vaieldamatult vinge tegija. Ja nüüd tuleb välja, et kirjutab, kuramus, ka veel suurepäraselt! Osolini keelekasutus on nauditav, pikitud talle omase muheda ja kohati tiba iroonilise stiiliga. Samas ei saa öelda, et “Minu esimene elu” oleks kiiresti edasi läinud. Tekst ja sündmustik on tihe, nõuab süvenemist. Ent kokkuvõttes äärmiselt vahva lugemine. Jään ootama järge.


Age Oks, Doris Kareva – “Liblikalend”

Kirjastus Pilgrim, 2020, 192 lk.

“Liblikalend” on vist kõige ilusam raamat, mida ma kunagi käes olen hoidnud. Sain abikaasalt jõulukingiks ja esimesel lehitsemisel olin pettunud, et raamatus oli nii palju fotosid ja nii vähe teksti. Ent lugema hakates taipasin, et kõik kokku moodustab imelise terviku – intervjuu vormis vestlus Doris Kareva ja Age Oksa vahel, imekaunid fotod ja Doris Kareva luuletused, mis näivad olevat pühendatud Agele. Lihtsalt nii kaunis! Oligi nagu liblikalend läbi hapra ja samas hingelt tugeva priimabaleriini elu.

Lapsepõlvele, balletikooli aegadele ja tipptantsija karjäärile on raamatus pühendatud minu arvates piisavalt tähelepanu, samas kui isikliku elu keerdkäikudest nagu lahkuminek pikaajalisest partnerist Toomas Edurist ja vallandamine Estonia teatrist libisetakse üle harvaesineva taktitundega. Olles raamatut pärast lõpetamist paar nädalat seedinud, hakkab mulle üha rohkem tunduma, et just see taktitundelisus muudabki “Liblikalennu” nii eriliseks – maailmas, kus valitseb pidev sopas sonkimine ja tuntud inimeste musta pesu pesemine kõigi silme ees, on see raamat nagu peenetundelisuse meistriklass. Ühtlasi õhkub siit niisugust küpset poeesiat, naiselikku energiat ja puhast ilu, et hing jääb kinni.

“Liblikalend” on läbi mõeldud, läbi tunnetatud ja kvaliteetne nii teostuselt kui sisult.

Cynthia MacGregor – “Kui suureks kasvan, hakkan kirjanikuks”.

Kirjastus Koolibri, 2007, 87 lk.

“Kui suureks kasvan, hakkan kirjanikuks” on sündinud suures osas tänu loovkirjutamise kursusele, mida autor luges oma tütre keskkoolis. Eeskätt on see lühike ja kokkuvõtlik raamatuke mõeldud algajale kirjanikuhakatisele ning annab ülevaate erinevatest kirjutamisviisidest, alates ilukirjandusega ja lõpetades reklaamide ja ajaleheartiklitega.

Mulle isiklikult see raamat väga midagi ei pakkunud, üsna palju oli mõttetut ballasti. Mõned nõuanded noppisin välja, aga üldmulje jäi pisut pealiskaudseks. Tõsi küll – ma pole ilmselgelt ka sihtgrupp.

Autor ise nimetab raamatut “interaktiivseks”, mis tähendab, et iga peatüki juures on praktilised harjutused. Need peaks siis justkui aitama oma kirjutamisoskust lihvida. Võib-olla aitavadki. Ma ise oleks eelistanud, et keskendutakse ühele žanrile ja minnakse sellesse sügavuti, aga samas – võimalik, et raamat ongi täpselt sellisena mõeldud ehk siis pool raamatut algtõed ilukirjanduse kohta ja seejärel väga pealiskaudsed nopped erinevatest kirjutamisstiilidest nagu paroodia, luule, loosungid, arvustused jms.

Kokkuvõttes soovitaksin seda raamatut vast teismelisele kirjutamishuvilisele, kuigi sellise vanuse jaoks tunduvad mõned harjutused jällegi üsna keerulised. Raske öelda, kes see täpne sihtgrupp siis olema peaks.

Kas kriitika on edasiviiv jõud?

Olen siin mõelnud raamatute arvustamise ja kritiseerimise üle. Et kas ja kuidas seda peaks tegema. Ühest küljest on muidugi nii, et kui kirjanikule, eriti algajale kirjanikule, ei anta tagasisidet, kuidas ta siis üldse areneda saab. Ent teisest küljest… Maitsed on ju nii erinevad: see, mis ühele ei meeldi, võib teise vaimustusest õhkama panna. Ühte reeglipära olen küll märganud: raamatud, millel on Goodreadsis kõrged hindeid või millest lugemisgruppides rohkem räägitakse, on tavaliselt väärt kätte võtmist. Aga ka see pole alati 100% paika pidav. On juhtunud, et mõni raamat, mida on taevani kiidetud, ei meeldi mulle või mõnele teisele lugejale kohe üldse.

Siin kerkibki küsimus:

Kas ma peaksin avalikult kuulutuma, et “kuulge, minu meelest on see raamat kräpp”?Panema Goodreadsis hindeks ühe ja kirjutama põhjaliku arvustuse selle kohta, et tegevustik on ebausutav, tegelaste psühholoogia nõrk ja raamatu lõpp ei kõlba isegi kassi saba alla? Aga mis õigusega?

Kõige nõmedam on minu meelest lugu siis, kui tegemist on Eesti autoriga. Eesti on ju nii pisike, kõik tunnevad kõiki ja kunagi ei tea, kus võid kogemata selle inimesega kokku põrgata, kelle oled internetis maatasa teinud. Ja lisaks – alati võiks ju öelda, et tee siis ise paremini.

Muidugi lisanduvad siin paar nüanssi. Raamat ei sünni üksnes kirjaniku sulest. Suur roll on ka toimetajal ja kui tegemist on tõlkekirjandusega, siis ka tõlkijal. Tean raamatuid, millel on nii halb tõlge, et peaaegu üldse ei kannata lugeda. Samas kui originaalkeeles eksemplar kätte satub, siis vaatad, et “what the f***! jumala normaalne lugemine!” Ja vähemalt ühte juhtu võiksin nimetada, kus tugev toimetaja oleks teinud Eesti autori teosest tõelise bestselleri. Kahju, et nii ei läinud.

Igatahes – olen maadelnud oma südametunnistusega nii- ja naapidi ja olen lõpuks otsustanud, et kui mulle raamat ei meeldi, siis ma lihtsalt ei hinda ega arvusta seda, eriti kui tunnen, et ei suuda sõnastada oma kriitikat konstruktiivselt. Mis kasu oleks kirjanikul sellest, kui ütleksin, et “see raamat jättis mind täiesti külmaks”, “mannetumat teost pole ma iial lugenud!”, “miks sellised raamatud üldse ilmuvad?” vms. Iseasi, kui suudaksin juhtida autori tähelepanu millelegi, mida saaks tulevikus muuta/parandada/vältida. Kasvõi seesama nõuanne, et vali endale parem toimetaja.

Jube lihtne on kirjutada lahmivat kriitikat, aga keda see aitab?

Kurva lõpuga raamatud – jah või ei?

Kui ma hakkasin seda blogi kirjutama, trükkisin alguses esimeseks lauseks: “Mulle ei ole kunagi meeldinud kurva lõpuga raamatud.”

Aga kirjutamise käigus jõudsin järeldusele, et päris nii see ikka pole – mõnikord on traagiline lõpplahendus ainuõige või suisa vältimatu ning lisab pigem sisule midagi juurde kui võtab ära. Ja siiski. Kui saaks valida, kirjutaksin nii mõnelegi raamatule õnneliku lõpu. Unistaja? Absoluutselt!

Õnnelik lõpp ei pea ilmtingimata tähendama mingit läilat roosamannat, kus peategelane koos oma väljavalituga loojangukumas helgele tulevikule vastu kappab. Pigem võiks see olla selline, et kui terve loo vältel ei lähe asjad päris roosiliselt, siis antakse vähemalt LOOTUST, et mingil hetkel pöörab elu paremuse poole. Noh, igas raamatus ei saa seda muidugi teha, mõnikord otsustab kirjanik lasta peategelasel lihtsalt ära surra. Siis pole vist mingeid arenguid paremuse suunas (kui just paradiisi olemasolu ei usu). Aga ega mul peale “Anna Karenina” ning “Anne Franki päeviku” ei tulegi hoobilt pähe raamatut, kus peategelane ära sureks. Mõni teine oluline tegelane küll. Esimesena meenub näiteks Silvia Rannamaa “Kasuema”. Või Ferenc Molnári “Pál tänava poisid”. Väga kurb oli ka näiteks Jojo Moyesi “Mina enne sind”.

Kurva lõpuga raamatutest tooksin välja veel Khaled Hosseini “Lohejooksja” ja Colleen Hooveri “Ei iial enam”. Hoolimata tõsistest teemadest (või siis äkki just selle TÕTTU) on need kõik olnud paganama head raamatud.

Aga asjal on ka üks teine külg.

Olen mitmete inimeste suust kuulnud, et nad ei taha kokku puutuda vägivalla, intriigide, sügava kurbuse ja muu sellisega, mis kipub tihti olema meie igapäevaelu üks osa. Kohutavalt palju tuleb negatiivsust meediast, kuid paratamatult imbuvad need teemad ka raamatutesse. Mõnda aega tagasi sattusin kusagil lugemise/raamatute/kirjanduse grupis postitusele, milles üks grupiliige kurtis, et enamikus raamatutes, mille ta kätte võtab, on liiga palju vägivalda ja traagikat. Et kogu aeg ei jaksa seda kurbust ja elu pahupoolt vastu võtta, eriti, kui oled tundlik inimene. Tean tegelikult täpselt, millest ta räägib, sest endal on sama probleem. Ja ometi nimetatakse ilukirjanduslikke raamatuid, kus igasugune traagika puudub, tihti ebarealistlikeks või kergekaalulisteks. Vastuolu, kas pole? Ühest küljest nagu ei tahaks traagikat, aga teisest küljest – kui seda pole, on jälle halb, sest siis oleks justkui kehv raamat.

Aga tuleme tagasi lõppude juurde.

Kui need vähesed erandid välja arvata, mida mitte mingil tingimusel teistsuguse lõpuga ette ei kujutaks, ei näe ma küll probleemi raamatu positiivses lõpplahenduses. Või miks peaks õnnelik lõpp olema midagi niisugust, mis paneks nagu paika, et raamat pole piisavalt sügav ja tõsiseltvõetav? Minu enda romaanile “Pooltoonid” on ette heidetud just lõppu. Osade lugejate arvates pole see piisavalt “realistlik”. Aga mis siis on realistlik? Kas see, kui peategelane ära sureb? Või see, kui armastajapaar ei saa kokku? Miks on traagilised lõpud realistlikumad kui õnnelikud?

Mulle näib, et ma ise eelistaksin raamatuid, kus peategelane võitleb sündmuste käigus küll sisemiste ja/või väliste deemonitega, ent lugu lõpeb siiski hästi. Päriselus on ju niigi palju paska – miks ei võiks siis vähemalt raamatutel olla õnnelikud lõpud?

Või mida sina arvad?

Läbikukkunud lugeja

Sattusin hiljuti Facebooki Lugemise väljakutse grupis omapärasele albumile – raamatud, mida grupi liikmed polnud suutnud läbi lugeda. Üsna suure kergendustundega sirvisin neid kümneid ja kümneid fotosid, mis albumisse lisatud olid. Oleksin kangesti tahtnud lugeda ka kommentaare selle kohta, miks üks või teine raamat pooleli oli jäänud (eriti, kui tegemist oli mõne raamatuga, mis ka mulle endale raskusi valmistas), ent grupilikmetel oli palutud postitada lihtsalt foto ilma igasuguste põhjendusteta. Oi, kuidas see fantaasia tööle pani! 🙂

Ma tean, et tegelikult on terve hulk inimesi, kes iga hinna eest alustatud raamatu lõpuni loevad. Ma ise nende hulka ei kuulu. Enam. Vanasti tundsin samuti kohustust end igavast või ängistavast raamatust läbi närida. Kuidagi piinlik oli – kirjanik on ju nii palju vaeva näinud, kuidas ma siis sülitan talle näkku ja jätan raamatu lihtsalt pooleli?

Ma ei tahtnud olla läbikukkunud lugeja.

Ent vanemaks saades on pere ja töö kõrvalt omandanud AEG kulla hinna. Ma lihtsalt ei raatsi kulutada aega nende raamatute lugemisele, mis mind ikka üldse ei kõneta. Kusjuures ma ei süüdista siinkohal raamatuid. Või kirjanikke. Mitte kunagi ei tuleks ma selle peale, et öelda mõne teose kohta “halb raamat”. Igale raamatule on olemas oma lugejaskond ja maitsed on tohutult erinevad. Lihtsalt kõik raamatud ei pruugi sobida kõigile.

Näiteks üks raamat, mille mina pooleli jätsin, oli Vahur Afanasjevi “Serafima ja Bogdan”. Põhjus, miks ma selle üldse kätte võtsin, oli loomulikult see, et paljud tuttavad ülistasid taevani. Mina suutsin lugeda umbes neljandiku.

Pooleli jäi ka teine Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitja – Armin Kõomägi “Lui Vutoon”. No lihtsalt liiga sürr! Aga on see siis raamatu süü? Ilmselt mitte. Lihtsalt minu võimekus sürri seedida on piiratud.

Omaette teema oli Karin Slaughteri raamatuga “Hea tütar”. Olen kindel, et raamat on suurepärane, aga algus oli nii vägivaldne, et ma lihtsalt ei suutnud lugeda rohkem kui kümmekond lehekülge. Taas minu enda probleem – olen selliste teemade suhtes liiga tundlik.

Ainus raamat, mille olen pooleli jätnud seetõttu, et see oli tõesõna haigutamaajavalt igav, oli Shaun Bythelli “Raamatukaupmehe päevik”. Jeerum küll! See vist on kõige igavam raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen! Aga kindlasti on ka sellel raamatul fänne.

Küll aga oleks huvitav teada, kuidas suhtute teie raamatute pooleli jätmisesse? Kas see, kui sa ei suuda raamatut lõpuni lugeda, teeb sinust läbikukkunud lugeja?

Vale lugemine – WTF???!!!

Seda blogipostitust ajendas mind kirjutama üks hiljuti loetud artikkel – “Kuidas lugeda raamatut”, autoriks Riho Paramonov.

https://opleht.ee/2020/06/kuidas-lugeda-raamatut/?fbclid=IwAR31NJDyLe3QmRW2r9NwMyIGygMF9CjaZHH1uPxMk9pIG7fD4WQc6RhvcZw

Pean vist vabandama, et kohe põmmutama hakkan, aga minu jaoks oli see artikkel nagu halb Mehhiko seep, kust saab teada, et “mu ema ei olegi mu ema”. Terve elu oleks justkui valesti elatud, sest nagu selgub, pole ma osanud kõiki raamatuid alati lugeda NII NAGU PEAB.

Artikli autor väidab, et enamikul inimestel jääb raamatu lugemise puhul puudulikuks nn sügava lugemise teine etapp ehk siis arutelu, kaevumine loosse, vajadus suhestada oma tõlgendust teiste tõlgendustega jne. Ma pole sellega nõus. Oleks siis artikli teravik suunatud noorte analüüsivõim(etus)ele (veidi on artiklis seda teemat puudutatud). Sellise probleemipüstitusega peaksin nõustuma, sest tänapäeva noortel on keskendumisvõime ja analüüsioskus tõesti kesisevõitu. Eriti just mis puutub raamatutesse. Loogiline ka – eks ümbritsev keskkond soosib pinnapealsust. Aga väita, et enamiku inimeste lugemisstiil on pealiskaudne, ei ole õiglane.

Artiklis on näitena toodud facebooki grupp “Lugemise väljakutse”, kus inimesed kirjutavad oma lugemiskogemusest. Artikli autor heidab ette, et loetud teoste kohta on liiga vähe arutelusid ja süva-analüüsi. Mulle näib, et lugupeetud Riho Paramonov on kogemata mööda vaadanud ühest lihtsast tõsiasjast – see facebooki grupp ei olegi mõeldud niisuguse asja jaoks. Tõtt öelda oleks ka veider, kui kõik 6000 liiget hakkaks võidu pikki ja üksteist sügavusega üle trumpavaid dialooge aretama. Kuigi grupis on jäetud võimalus ka süvitsi lahkamise jaoks – näiteks omaenda lugemisblogis, mille linki võib lahkelt jagada.

“Grupi kaudu saab küll suurepärase ülevaate sellest, mida loetakse ja hinnatakse ning mida üks või teine raamat endast kujutab, kuid harva tungivad need kogemused sügavamale pealispinnast – jääb mulje, et lugemine on justkui osa teatavast elustiilist (mille juurde kuuluvad lugemismängud ja -väljakutsed jms), kuid vahest mitte rohkem.”

Huvitav, olen siiani mõelnud, et see on tore, kui lugemine on osa elustiilist, ent tuleb välja, et sellest ikka ei piisa. Artikli autori arvates oleks vaja muudkui arutleda, lugeda arvustusi, kommentaare, uurimusi. Milleks?

Jah, mulle meeldib ka raamatute üle arutleda. Mul on selleks sõbranna, kellega meil on sarnane maitse, sarnane elutunnetus, sarnane taust jne. Aga et hakata iga raamatu puhul uurima, puurima ja kaevuma arvustustesse… No ausalt, ei viitsi! Ja ega kõik raamatud ei võimaldagi seda. Naistekad näiteks.

Või siis jõuame jälle välja teemani, mida käsitlesin oma eelmises blogipostituses – kõiki raamatuid justkui ei tohikski lugeda, sest need ei paku piisavalt võimalusi süva-analüüsiks ega intellektuaalseteks vestlusteks erudeeritud eliidiga.

Ma ei tea, äkki ma mõtlen valesti, aga minu arvates on tore, kui inimesed loevad. Ja ma kohe üldse ei usu, et selleks, et saada raamatust elamust, on tarvis loetu iga kord üksipulgi lahti võtta ja läbi nämmutada.