Olav Osolin – “Minu esimene elu”

Kirjastus Varrak, 2020, 440 lk.

Olav Osolin, endine ajakirjanik ja legendaarne reklaamimees, on pannud kirja oma sündmustetohke ja kireva elu alates sünnist kuni aastani 1991, mil Eestist sai taas vabariik.

Lugedes tabas mind mitu korda mõte, et autor on elanud suisa mitme inimese elu jagu ja seda ainuüksi oma esimese 38 eluaasta jooksul! Uskumatult palju naljakaid, keerulisi, absurdseid ja pealtnäha võimatuid juhtumisi, mis said aset leida ainult Nõukogude Liidu silmakirjaliku ja totrusi tulvil valitsemise ajal.

Üks absurdne näide ajastu vaimu kohta 1980. aasta taliolümpiamängude ülekannetega seoses:


“Tehnilise keskuse kutid tõstsid oma juhtmeid veidike ringi ja nii jõudiski Lake Placidi võistluste videopilt live’ina Eesti Raadio olümpiastuudiosse, mille tulemusel saime edastada “otseülekandeid” ka nendelt aladelt, mida Moskva ja Soome TV näitasid alles järgmisel hommikul.

Paraku tõid öised otseülekanded meile kaela rahvusvahelise skandaali, kuna Soome spordisõbrad tõstsid kisa, et “mitä perkelettä!”, isegi eestlased suudavad öösel otseülekandeid teha, aga Soome Yleisradio ei suuda. See ajas YLE juhtidel harja punaseks, mistõttu sealne boss helistas ENSV Tele- ja Raadiokomitee esimehele Raimund Penule ja kaebas, et Eesti Raadio kasutab olümpiaülekannete tegemiseks varastatud signaali. Penu helistas omakorda Erik Lillele ja uuris, et kas me tõesti varastame, ja kuulis ausat vastust: “Varastame küll.” Seepeale pobises Penu, et äkki saaks niimoodi, et me nii avalikult ei varastaks ja lisas lõppu: “Tublid poisid!””

Mis veel raamatut lugedes mõttes mõlkus: kurat, see Osolin on ikka üks kadestamisväärselt andekas inimene! Laialdaste teadmistega muusikast, võiks öelda, et tõeline melomaan, nooruses lootustandev sportlane (jääpurjetamine), erakordsete organisatoorsete oskustega, nutikas, leidlik, hea huumorimeelega, reklaamialal vaieldamatult vinge tegija. Ja nüüd tuleb välja, et kirjutab, kuramus, ka veel suurepäraselt! Osolini keelekasutus on nauditav, pikitud talle omase muheda ja kohati tiba iroonilise stiiliga. Samas ei saa öelda, et “Minu esimene elu” oleks kiiresti edasi läinud. Tekst ja sündmustik on tihe, nõuab süvenemist. Ent kokkuvõttes äärmiselt vahva lugemine. Jään ootama järge.


Age Oks, Doris Kareva – “Liblikalend”

Kirjastus Pilgrim, 2020, 192 lk.

“Liblikalend” on vist kõige ilusam raamat, mida ma kunagi käes olen hoidnud. Sain abikaasalt jõulukingiks ja esimesel lehitsemisel olin pettunud, et raamatus oli nii palju fotosid ja nii vähe teksti. Ent lugema hakates taipasin, et kõik kokku moodustab imelise terviku – intervjuu vormis vestlus Doris Kareva ja Age Oksa vahel, imekaunid fotod ja Doris Kareva luuletused, mis näivad olevat pühendatud Agele. Lihtsalt nii kaunis! Oligi nagu liblikalend läbi hapra ja samas hingelt tugeva priimabaleriini elu.

Lapsepõlvele, balletikooli aegadele ja tipptantsija karjäärile on raamatus pühendatud minu arvates piisavalt tähelepanu, samas kui isikliku elu keerdkäikudest nagu lahkuminek pikaajalisest partnerist Toomas Edurist ja vallandamine Estonia teatrist libisetakse üle harvaesineva taktitundega. Olles raamatut pärast lõpetamist paar nädalat seedinud, hakkab mulle üha rohkem tunduma, et just see taktitundelisus muudabki “Liblikalennu” nii eriliseks – maailmas, kus valitseb pidev sopas sonkimine ja tuntud inimeste musta pesu pesemine kõigi silme ees, on see raamat nagu peenetundelisuse meistriklass. Ühtlasi õhkub siit niisugust küpset poeesiat, naiselikku energiat ja puhast ilu, et hing jääb kinni.

“Liblikalend” on läbi mõeldud, läbi tunnetatud ja kvaliteetne nii teostuselt kui sisult.

Cynthia MacGregor – “Kui suureks kasvan, hakkan kirjanikuks”.

Kirjastus Koolibri, 2007, 87 lk.

“Kui suureks kasvan, hakkan kirjanikuks” on sündinud suures osas tänu loovkirjutamise kursusele, mida autor luges oma tütre keskkoolis. Eeskätt on see lühike ja kokkuvõtlik raamatuke mõeldud algajale kirjanikuhakatisele ning annab ülevaate erinevatest kirjutamisviisidest, alates ilukirjandusega ja lõpetades reklaamide ja ajaleheartiklitega.

Mulle isiklikult see raamat väga midagi ei pakkunud, üsna palju oli mõttetut ballasti. Mõned nõuanded noppisin välja, aga üldmulje jäi pisut pealiskaudseks. Tõsi küll – ma pole ilmselgelt ka sihtgrupp.

Autor ise nimetab raamatut “interaktiivseks”, mis tähendab, et iga peatüki juures on praktilised harjutused. Need peaks siis justkui aitama oma kirjutamisoskust lihvida. Võib-olla aitavadki. Ma ise oleks eelistanud, et keskendutakse ühele žanrile ja minnakse sellesse sügavuti, aga samas – võimalik, et raamat ongi täpselt sellisena mõeldud ehk siis pool raamatut algtõed ilukirjanduse kohta ja seejärel väga pealiskaudsed nopped erinevatest kirjutamisstiilidest nagu paroodia, luule, loosungid, arvustused jms.

Kokkuvõttes soovitaksin seda raamatut vast teismelisele kirjutamishuvilisele, kuigi sellise vanuse jaoks tunduvad mõned harjutused jällegi üsna keerulised. Raske öelda, kes see täpne sihtgrupp siis olema peaks.

Kas kriitika on edasiviiv jõud?

Olen siin mõelnud raamatute arvustamise ja kritiseerimise üle. Et kas ja kuidas seda peaks tegema. Ühest küljest on muidugi nii, et kui kirjanikule, eriti algajale kirjanikule, ei anta tagasisidet, kuidas ta siis üldse areneda saab. Ent teisest küljest… Maitsed on ju nii erinevad: see, mis ühele ei meeldi, võib teise vaimustusest õhkama panna. Ühte reeglipära olen küll märganud: raamatud, millel on Goodreadsis kõrged hindeid või millest lugemisgruppides rohkem räägitakse, on tavaliselt väärt kätte võtmist. Aga ka see pole alati 100% paika pidav. On juhtunud, et mõni raamat, mida on taevani kiidetud, ei meeldi mulle või mõnele teisele lugejale kohe üldse.

Siin kerkibki küsimus:

Kas ma peaksin avalikult kuulutuma, et “kuulge, minu meelest on see raamat kräpp”?Panema Goodreadsis hindeks ühe ja kirjutama põhjaliku arvustuse selle kohta, et tegevustik on ebausutav, tegelaste psühholoogia nõrk ja raamatu lõpp ei kõlba isegi kassi saba alla? Aga mis õigusega?

Kõige nõmedam on minu meelest lugu siis, kui tegemist on Eesti autoriga. Eesti on ju nii pisike, kõik tunnevad kõiki ja kunagi ei tea, kus võid kogemata selle inimesega kokku põrgata, kelle oled internetis maatasa teinud. Ja lisaks – alati võiks ju öelda, et tee siis ise paremini.

Muidugi lisanduvad siin paar nüanssi. Raamat ei sünni üksnes kirjaniku sulest. Suur roll on ka toimetajal ja kui tegemist on tõlkekirjandusega, siis ka tõlkijal. Tean raamatuid, millel on nii halb tõlge, et peaaegu üldse ei kannata lugeda. Samas kui originaalkeeles eksemplar kätte satub, siis vaatad, et “what the f***! jumala normaalne lugemine!” Ja vähemalt ühte juhtu võiksin nimetada, kus tugev toimetaja oleks teinud Eesti autori teosest tõelise bestselleri. Kahju, et nii ei läinud.

Igatahes – olen maadelnud oma südametunnistusega nii- ja naapidi ja olen lõpuks otsustanud, et kui mulle raamat ei meeldi, siis ma lihtsalt ei hinda ega arvusta seda, eriti kui tunnen, et ei suuda sõnastada oma kriitikat konstruktiivselt. Mis kasu oleks kirjanikul sellest, kui ütleksin, et “see raamat jättis mind täiesti külmaks”, “mannetumat teost pole ma iial lugenud!”, “miks sellised raamatud üldse ilmuvad?” vms. Iseasi, kui suudaksin juhtida autori tähelepanu millelegi, mida saaks tulevikus muuta/parandada/vältida. Kasvõi seesama nõuanne, et vali endale parem toimetaja.

Jube lihtne on kirjutada lahmivat kriitikat, aga keda see aitab?

Kurva lõpuga raamatud – jah või ei?

Kui ma hakkasin seda blogi kirjutama, trükkisin alguses esimeseks lauseks: “Mulle ei ole kunagi meeldinud kurva lõpuga raamatud.”

Aga kirjutamise käigus jõudsin järeldusele, et päris nii see ikka pole – mõnikord on traagiline lõpplahendus ainuõige või suisa vältimatu ning lisab pigem sisule midagi juurde kui võtab ära. Ja siiski. Kui saaks valida, kirjutaksin nii mõnelegi raamatule õnneliku lõpu. Unistaja? Absoluutselt!

Õnnelik lõpp ei pea ilmtingimata tähendama mingit läilat roosamannat, kus peategelane koos oma väljavalituga loojangukumas helgele tulevikule vastu kappab. Pigem võiks see olla selline, et kui terve loo vältel ei lähe asjad päris roosiliselt, siis antakse vähemalt LOOTUST, et mingil hetkel pöörab elu paremuse poole. Noh, igas raamatus ei saa seda muidugi teha, mõnikord otsustab kirjanik lasta peategelasel lihtsalt ära surra. Siis pole vist mingeid arenguid paremuse suunas (kui just paradiisi olemasolu ei usu). Aga ega mul peale “Anna Karenina” ning “Anne Franki päeviku” ei tulegi hoobilt pähe raamatut, kus peategelane ära sureks. Mõni teine oluline tegelane küll. Esimesena meenub näiteks Silvia Rannamaa “Kasuema”. Või Ferenc Molnári “Pál tänava poisid”. Väga kurb oli ka näiteks Jojo Moyesi “Mina enne sind”.

Kurva lõpuga raamatutest tooksin välja veel Khaled Hosseini “Lohejooksja” ja Colleen Hooveri “Ei iial enam”. Hoolimata tõsistest teemadest (või siis äkki just selle TÕTTU) on need kõik olnud paganama head raamatud.

Aga asjal on ka üks teine külg.

Olen mitmete inimeste suust kuulnud, et nad ei taha kokku puutuda vägivalla, intriigide, sügava kurbuse ja muu sellisega, mis kipub tihti olema meie igapäevaelu üks osa. Kohutavalt palju tuleb negatiivsust meediast, kuid paratamatult imbuvad need teemad ka raamatutesse. Mõnda aega tagasi sattusin kusagil lugemise/raamatute/kirjanduse grupis postitusele, milles üks grupiliige kurtis, et enamikus raamatutes, mille ta kätte võtab, on liiga palju vägivalda ja traagikat. Et kogu aeg ei jaksa seda kurbust ja elu pahupoolt vastu võtta, eriti, kui oled tundlik inimene. Tean tegelikult täpselt, millest ta räägib, sest endal on sama probleem. Ja ometi nimetatakse ilukirjanduslikke raamatuid, kus igasugune traagika puudub, tihti ebarealistlikeks või kergekaalulisteks. Vastuolu, kas pole? Ühest küljest nagu ei tahaks traagikat, aga teisest küljest – kui seda pole, on jälle halb, sest siis oleks justkui kehv raamat.

Aga tuleme tagasi lõppude juurde.

Kui need vähesed erandid välja arvata, mida mitte mingil tingimusel teistsuguse lõpuga ette ei kujutaks, ei näe ma küll probleemi raamatu positiivses lõpplahenduses. Või miks peaks õnnelik lõpp olema midagi niisugust, mis paneks nagu paika, et raamat pole piisavalt sügav ja tõsiseltvõetav? Minu enda romaanile “Pooltoonid” on ette heidetud just lõppu. Osade lugejate arvates pole see piisavalt “realistlik”. Aga mis siis on realistlik? Kas see, kui peategelane ära sureb? Või see, kui armastajapaar ei saa kokku? Miks on traagilised lõpud realistlikumad kui õnnelikud?

Mulle näib, et ma ise eelistaksin raamatuid, kus peategelane võitleb sündmuste käigus küll sisemiste ja/või väliste deemonitega, ent lugu lõpeb siiski hästi. Päriselus on ju niigi palju paska – miks ei võiks siis vähemalt raamatutel olla õnnelikud lõpud?

Või mida sina arvad?

Läbikukkunud lugeja

Sattusin hiljuti Facebooki Lugemise väljakutse grupis omapärasele albumile – raamatud, mida grupi liikmed polnud suutnud läbi lugeda. Üsna suure kergendustundega sirvisin neid kümneid ja kümneid fotosid, mis albumisse lisatud olid. Oleksin kangesti tahtnud lugeda ka kommentaare selle kohta, miks üks või teine raamat pooleli oli jäänud (eriti, kui tegemist oli mõne raamatuga, mis ka mulle endale raskusi valmistas), ent grupilikmetel oli palutud postitada lihtsalt foto ilma igasuguste põhjendusteta. Oi, kuidas see fantaasia tööle pani! 🙂

Ma tean, et tegelikult on terve hulk inimesi, kes iga hinna eest alustatud raamatu lõpuni loevad. Ma ise nende hulka ei kuulu. Enam. Vanasti tundsin samuti kohustust end igavast või ängistavast raamatust läbi närida. Kuidagi piinlik oli – kirjanik on ju nii palju vaeva näinud, kuidas ma siis sülitan talle näkku ja jätan raamatu lihtsalt pooleli?

Ma ei tahtnud olla läbikukkunud lugeja.

Ent vanemaks saades on pere ja töö kõrvalt omandanud AEG kulla hinna. Ma lihtsalt ei raatsi kulutada aega nende raamatute lugemisele, mis mind ikka üldse ei kõneta. Kusjuures ma ei süüdista siinkohal raamatuid. Või kirjanikke. Mitte kunagi ei tuleks ma selle peale, et öelda mõne teose kohta “halb raamat”. Igale raamatule on olemas oma lugejaskond ja maitsed on tohutult erinevad. Lihtsalt kõik raamatud ei pruugi sobida kõigile.

Näiteks üks raamat, mille mina pooleli jätsin, oli Vahur Afanasjevi “Serafima ja Bogdan”. Põhjus, miks ma selle üldse kätte võtsin, oli loomulikult see, et paljud tuttavad ülistasid taevani. Mina suutsin lugeda umbes neljandiku.

Pooleli jäi ka teine Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitja – Armin Kõomägi “Lui Vutoon”. No lihtsalt liiga sürr! Aga on see siis raamatu süü? Ilmselt mitte. Lihtsalt minu võimekus sürri seedida on piiratud.

Omaette teema oli Karin Slaughteri raamatuga “Hea tütar”. Olen kindel, et raamat on suurepärane, aga algus oli nii vägivaldne, et ma lihtsalt ei suutnud lugeda rohkem kui kümmekond lehekülge. Taas minu enda probleem – olen selliste teemade suhtes liiga tundlik.

Ainus raamat, mille olen pooleli jätnud seetõttu, et see oli tõesõna haigutamaajavalt igav, oli Shaun Bythelli “Raamatukaupmehe päevik”. Jeerum küll! See vist on kõige igavam raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen! Aga kindlasti on ka sellel raamatul fänne.

Küll aga oleks huvitav teada, kuidas suhtute teie raamatute pooleli jätmisesse? Kas see, kui sa ei suuda raamatut lõpuni lugeda, teeb sinust läbikukkunud lugeja?

Vale lugemine – WTF???!!!

Seda blogipostitust ajendas mind kirjutama üks hiljuti loetud artikkel – “Kuidas lugeda raamatut”, autoriks Riho Paramonov.

https://opleht.ee/2020/06/kuidas-lugeda-raamatut/?fbclid=IwAR31NJDyLe3QmRW2r9NwMyIGygMF9CjaZHH1uPxMk9pIG7fD4WQc6RhvcZw

Pean vist vabandama, et kohe põmmutama hakkan, aga minu jaoks oli see artikkel nagu halb Mehhiko seep, kust saab teada, et “mu ema ei olegi mu ema”. Terve elu oleks justkui valesti elatud, sest nagu selgub, pole ma osanud kõiki raamatuid alati lugeda NII NAGU PEAB.

Artikli autor väidab, et enamikul inimestel jääb raamatu lugemise puhul puudulikuks nn sügava lugemise teine etapp ehk siis arutelu, kaevumine loosse, vajadus suhestada oma tõlgendust teiste tõlgendustega jne. Ma pole sellega nõus. Oleks siis artikli teravik suunatud noorte analüüsivõim(etus)ele (veidi on artiklis seda teemat puudutatud). Sellise probleemipüstitusega peaksin nõustuma, sest tänapäeva noortel on keskendumisvõime ja analüüsioskus tõesti kesisevõitu. Eriti just mis puutub raamatutesse. Loogiline ka – eks ümbritsev keskkond soosib pinnapealsust. Aga väita, et enamiku inimeste lugemisstiil on pealiskaudne, ei ole õiglane.

Artiklis on näitena toodud facebooki grupp “Lugemise väljakutse”, kus inimesed kirjutavad oma lugemiskogemusest. Artikli autor heidab ette, et loetud teoste kohta on liiga vähe arutelusid ja süva-analüüsi. Mulle näib, et lugupeetud Riho Paramonov on kogemata mööda vaadanud ühest lihtsast tõsiasjast – see facebooki grupp ei olegi mõeldud niisuguse asja jaoks. Tõtt öelda oleks ka veider, kui kõik 6000 liiget hakkaks võidu pikki ja üksteist sügavusega üle trumpavaid dialooge aretama. Kuigi grupis on jäetud võimalus ka süvitsi lahkamise jaoks – näiteks omaenda lugemisblogis, mille linki võib lahkelt jagada.

“Grupi kaudu saab küll suurepärase ülevaate sellest, mida loetakse ja hinnatakse ning mida üks või teine raamat endast kujutab, kuid harva tungivad need kogemused sügavamale pealispinnast – jääb mulje, et lugemine on justkui osa teatavast elustiilist (mille juurde kuuluvad lugemismängud ja -väljakutsed jms), kuid vahest mitte rohkem.”

Huvitav, olen siiani mõelnud, et see on tore, kui lugemine on osa elustiilist, ent tuleb välja, et sellest ikka ei piisa. Artikli autori arvates oleks vaja muudkui arutleda, lugeda arvustusi, kommentaare, uurimusi. Milleks?

Jah, mulle meeldib ka raamatute üle arutleda. Mul on selleks sõbranna, kellega meil on sarnane maitse, sarnane elutunnetus, sarnane taust jne. Aga et hakata iga raamatu puhul uurima, puurima ja kaevuma arvustustesse… No ausalt, ei viitsi! Ja ega kõik raamatud ei võimaldagi seda. Naistekad näiteks.

Või siis jõuame jälle välja teemani, mida käsitlesin oma eelmises blogipostituses – kõiki raamatuid justkui ei tohikski lugeda, sest need ei paku piisavalt võimalusi süva-analüüsiks ega intellektuaalseteks vestlusteks erudeeritud eliidiga.

Ma ei tea, äkki ma mõtlen valesti, aga minu arvates on tore, kui inimesed loevad. Ja ma kohe üldse ei usu, et selleks, et saada raamatust elamust, on tarvis loetu iga kord üksipulgi lahti võtta ja läbi nämmutada.

Naistekad – häbiväärne salapatt?

Olen juba mõnda aega seedinud enda sees ühte teemat. Miks on paljude inimeste jaoks „naistekate“ lugemine tabu? Või kuidagi põlastusväärne. Mul on tulnud ette selliseid olukordi, kui keegi küsib mu käest, et mida ma parasjagu loen ja kirtsutab siis mu raamatuvaliku üle nina. Või on näiteks tööreisil tekkinud mõne kolleegiga vajadus raamatuid vahetada, sest enda lugemisvara on otsa saanud ning kolleeg teatab minu kohvris leiduvaid teoseid vaadates veidi üleolevalt, et ta SELLISEID raamatuid ei loe (konkreetne juhus oli näiteks Colleen Hooveri romaaniga „Kõik su täiuslikkused“). Eks see on muidugi minu probleem, et olen teiste arvamuse suhtes veidi tundlik, aga niisugustel hetkedel olen kogenud piinlikkust, et minu öökapil ei seisagi Tammsaare „Tõde ja õigus“ või „Eesti luule antoloogia“. (Tegelikult ma õieti ei teagi, mida täpselt siis lugema peaks, kui tahaks kangesti elitaarne olla.)

Mulle meeldib lugeda igasuguseid raamatuid. Okei, „Tõde ja õigus“ jättis mind tõesti külmaks, aga loen meelsasti elulugusid, Eesti kaasaegset kirjandust, fantasyt (mõnikord olude sunnil ka inglise keeles), põnevikke, krimkasid ja… tõepoolest, väga meelsasti ka armastusromaane. Kuigi isegi praegu, seda tunnistades, kangastub mul silme ees Anonüümsete Alkohoolikute koosoleku moodi olukord, kus istun teiste endasugustega ringis ja kui järjekord minuni jõuab, teatan häbelikult: „Tere, mina olen Annika ja ma loen naistekaid.“

SEEP, NAISTEKAS VÕI ARMASTUSROMAAN

Mis on õigupoolest üldse naistekas? Ja kas ei ole ka selles žanris nii, nagu kõigis teistes (kuigi sõna “žanr“ kasutamine ei ole siinkohal ilmselt päris õige): on paremini kirjutatud raamatuid ja on neid, mille peale meelsasti aega ei raiskaks. Meil on sõbrannaga kasutusel selline termin nagu „kvaliteetseep“. See tähistab raamatut, kus peateemaks on armastus, ent sisu ei ole lihtsakoeline ja etteaimatav. Minu enda peas võrdubki see naistekaga. Tegelikult olen mõttes alati jaotanud sellist kirjandust kolmeks: seep, naistekas ja armastusromaan. Seep on minu jaoks näiteks Barbara Cartland ja Betty Neels, naistekate alla loen näiteks Colleen Hooveri ning armastusromaanid on juba „Anna Karenina“, „Tuulest viidud“, “Jane Eyre” jms. Aga siis on veel hulk teoseid, mida ei oskagi liigitada. „Outlander“ näiteks. Armastust on justkui paksult, aga samas on ka põnevust ja ajalugu ja isegi natuke fantasyt (ajaränd). Ent kas peabki üldse liigitama? Ilmselt ei pea. Samamoodi nagu ei peaks ka arvustama teiste lugemisvalikuid.

Jodi Picoult “Jutuvestja”

Olen oma kirjandusblogi häbiväärselt hooletusse jätnud. Ju siis ei olnud tuju millestki kirjutada, kuigi lugenud olen viimasel ajal tänu eriolukorrale rohkem kui viimastel aastatel kokku. Nüüd aga sattus hiljuti kätte raamat, mis tekitas nii palju erinevaid mõtteid, et…

Päris keeruline on tegelikult sellest raamatust midagi konkreetset arvata. Ma ei saa öelda, et oleks olnud halb raamat. No ei olnud! Aga ühest asjast ei saanud ma lugedes aru: miks peab ühte raamatusse kuhjama kolm erinevat? Või isegi neli.

Lugu algab nagu normaalne romaan – autoõnnetusest pääsenud tüdruk, kes põeb oma armide pärast, töötab öösiti pagarina, sest pelgab inimeste reaktsiooni oma väljanägemisele. Päris lootustandev, kas pole? Kohe tekib huvi, kust ta need armid sai, mis saladusi ta varjab jne. Seejärel ilmub aga mängu endine nats, kes soovib, et autoõnnetusest pääsenud tüdruk, kes juhuslikult on juudi päritolu, “aitaks tal surra”, sest see äkki lunastab teod, mille mees saatis korda nooruses, töötades SS ohvitserina Auschwitzi koonduslaagris. Mees hakkab jutustama oma lugu – kuidas ta sattus Hitler-Jugendisse, kuna oli kõva kakleja ja kuidas tal oli mitte-nii-kaklushuviline noorem vend, keda ta pidi eluaeg kaitsma, kuid kes samuti sattus Hitler-Jugendisse ja hiljem Auschwitzi koonduslaagrisse tööle – ning see endine nats muutub mõneks ajaks nagu uueks peategelaseks. Siis äkki tuuakse mängu mingi kolmas lugu, millest esialgu üldse sotti ei saa ja mis raamatu käigus rullub väikeste episoodide kaupa lahti omamoodi “Videviku saagana”. Väga segane… Raamatu keskel on aga veel omaette jutustus, mida räägib tüdruku vanaema, kes on Auschwitzist eluga pääsenud. Ja (nagu hiljem välja tuleb) on soovinud saada kirjanikuks ning see “Videviku saaga” moodi üllitis on tegelikult tema kirjutatud. Keskmine kolmandik raamatust on vanaema Auschwitzi meenutused. Lisaks on esimesel peategelasel (autoõnnetuse läbi elanud armidega tüdrukul) suhe mingi abielus matusetalitajaga, aga siis ilmub lagedale natsikütist föderaalagent kes näeb, et tüdruk on oma armidest hoolimata nii “kuum”. Koos hakkavad nad seda nn teist peategelast ehk endist natsi vahele võtma ja armuvad selle käigus. Ja lõpuks tuleb välja, et see nats polegi üldse see nats, vaid hoopis tema vend (too, kes ei olnud nii kaklushimuline ja kes tegelikult armidega tüdruku vanaema vangilaagrist ära päästis), aga selleks ajaks on armidega tüdruk ta juba ära mürgitanud. Oma natsikütist värskele peikale armidega tüdruk seda muidugi ei räägi ja tegelikult ei tule raamatust ka päris kindlalt välja, kas nad üldse kokku jäävad. Vanaema sureb ka ära ja miks surnud nats teeskles, et ta on enda vend, jääb lugeja oletada…
Lisaks on raamatus veidrad tegelased nagu haikudes rääkiv barista, endine nunn, kes maalib Bradley Cooperi näoga Jeesust ja maitseainete nimedega õed – peategelane on Sage (salvei) ja õed on Pepper (pipar) ja Saffron (safran)…

Saate siis aru mu dilemmast? Et mida raamatust arvata 🤔

Millal võib hakata nimetama ennast kirjanikuks?

Olen aeg-ajalt mõtisklenud teemal, et millal siis õigupoolest võib hakata nimetama end kirjanikuks? Kas iga inimene, kes on kirjutanud valmis ühe raamatu, on kohe kirjanik? Aga kaks? Kolm? Või sõltub see raamatu sisulisest väärtusest? Või lehekülgede arvust? Või mõlemast? À la kui kirjutad ühe korraliku paksu telliskivi, mis on täis apokalüptilist ängi, siis oled kirjanik, aga kui piirdud õhukeste “sopakatega”, siis mitte?


Wikipedia väidab, et “kirjanik on isik, kes kirjutab ilukirjandust ehk belletristikat”. Nii võiks ju mõelda, et treid ühe ilukirjandusliku romaani valmis ja voilà! – kirjanik. Kuigi jah, sama artikkel lisab ka, et “traditsiooniliselt eristatakse kutselisi ja harrastuskirjanikke. Piir nende vahel on hägus. Kutselise kirjaniku ligikaudsed tunnused on kuulumine kirjanike kutseühendusse ja elatumine tööst kirjanikuna, ent on tunnustatud kirjanikke, kes ei kuulu kirjandusorganisatsioonidesse. Ka on Eestis raamatuturu väiksuse tõttu vähe neid, kes ainuüksi ilukirjandusega elatist suudaks teenida.” Ee… Et siis kirjanik võib olla ka see, kes ei kuulu ühtegi organisatsiooni ega elata ennast kirjutamisega ära? Alguses tagasi.


Hea küll. Läheneme siis teisest nurgast. Olen kirjutanud juba mitu asja, neist avaldatud on üks luulekogu, üks käsiraamat ja 5-6 artiklit ajakirjas. Ilukirjanduslik romaan ootab toimetamist, leping kirjastusega selle avaldamiseks on juba sõlmitud. Kas ma nimetan end kirjanikuks? Ei. Miks mitte? Hea küsimus. Lapsest saati on minu põlvkonnale pähe taotud: “ära uhkusta!”, “tibusid loetakse sügisel”, “enda kiitmine pole ilus” ja nii edasi samas vaimus. Aga kuulge! Kes siis veel kui mitte ise? Või jäämegi elu lõpuni kinni sellesse “ah mis nüüd mina” mentaliteeti? Muidugi ma ei arva, et peaksin eeskuju võtma endast 10-15 aastat noorematest, kes piltlikult öeldes lihtsalt jalaga ukse lahti löövad, kuid enda pisendamine ei vii ju samuti kuhugi.


On muidugi veel üks võimalus. Äkki on õige aeg hakata end kirjanikuks nimetama siis, kui TEISED seda teevad? Aga kes teised? Ema? 😀 Või muutud sa kirjanikuks siis, kui rabeled oma ekstravagantsuste, skandaalse käitumise ja räigete väljaütlemistega meedia tähelepanu keskpunkti (natuke servast pead muidugi kirjutama ikka ka)?


Minu reisinippide käsiraamatu toimetaja ütles, et kirjanik on see, kellel on avaldatud KOLM asja. Seda uskudes võiks arvata, et olen ju vaid väikese sammu kaugusel 😊 Mnjah. Kuid esimene neist avaldatutest oli luulekogu ja teine käsiraamat. Kirjanik kirjutab aga ILUKIRJANDUST.

Äkki ma mõtlen valesti, aga mulle tundub, et kirjanikuks saamisel/olemisel on siiski veel mingi sügavam dimensioon, mis ei sõltu absoluutselt sellest, kui palju või kui pakse raamatuid valmis “treitakse” või kui aktiivselt ennast eksponeeritakse. See on mingi sisemise tunnetuse küsimus, võrreldav sellega, miks üks muusika looja on “helilooja” aga teine lihtsalt “laulukirjutaja”. Seda ei saa mõõta, seda ei saa reglementeerida, seda saab ainult tunnetada. Südamega.