Kirjastus Pilgrim, 2020, 192 lk.
“Liblikalend” on vist kõige ilusam raamat, mida ma kunagi käes olen hoidnud. Sain abikaasalt jõulukingiks ja esimesel lehitsemisel olin pettunud, et raamatus oli nii palju fotosid ja nii vähe teksti. Ent lugema hakates taipasin, et kõik kokku moodustab imelise terviku – intervjuu vormis vestlus Doris Kareva ja Age Oksa vahel, imekaunid fotod ja Doris Kareva luuletused, mis näivad olevat pühendatud Agele. Lihtsalt nii kaunis! Oligi nagu liblikalend läbi hapra ja samas hingelt tugeva priimabaleriini elu.
Lapsepõlvele, balletikooli aegadele ja tipptantsija karjäärile on raamatus pühendatud minu arvates piisavalt tähelepanu, samas kui isikliku elu keerdkäikudest nagu lahkuminek pikaajalisest partnerist Toomas Edurist ja vallandamine Estonia teatrist libisetakse üle harvaesineva taktitundega. Olles raamatut pärast lõpetamist paar nädalat seedinud, hakkab mulle üha rohkem tunduma, et just see taktitundelisus muudabki “Liblikalennu” nii eriliseks – maailmas, kus valitseb pidev sopas sonkimine ja tuntud inimeste musta pesu pesemine kõigi silme ees, on see raamat nagu peenetundelisuse meistriklass. Ühtlasi õhkub siit niisugust küpset poeesiat, naiselikku energiat ja puhast ilu, et hing jääb kinni.
“Liblikalend” on läbi mõeldud, läbi tunnetatud ja kvaliteetne nii teostuselt kui sisult.
Ridadevahel 