Helios kirjastus, 2018, 335 lk.
Ütlen ausalt – niisugust armastuse/vihkamise suhet pole mul ühegi raamatuga varem olnud. Algus oli suisa ärritav – lehekülgede kaupa halisemist teemal, miks üks mees ei helista. Muide, siinkohal tasub vast märkida, et raamatu originaalpealkiri ongi tegelikult “The Man Who Didn’t Call” ehk siis “Mees, kes ei helistanud”. Sellega võiks justkui õigustada lõputut soigumist, klammerdumist ja jälitamist (sest kuidas teisiti nimetada kõike, mida peategelane Sarah tegi selle mehe leidmiseks, kellega ta veetis koos nädala – küll “unustamatu” nädala, aga sellegipoolest nädala). Saladuskatte all võin muidugi öelda, et mulle tegelikult meeldivad raamatud, kus on armastus esimesest silmapilgust 🙂 Vahel kohe tunnen vajadust puberteetiku kombel õhata, et issand kui ilus ja mõtle, kui minuga ka kunagi nii läheks! Kas see unistuste mees esmakordsel kohtumisel just lambaga peaks tõtt vahtima ja dialoogi arendama, see on juba iseasi. Siin raamatus küll veidral kombel toimis. Aga see, et üks neljakümnele lähenev naisterahvas, nagu peategelane Sarah oli, ei suuda leppida mõttega, et äkki mees ei helista sellepärast, et ta lihtsalt ei taha, tekitab nagu isegi kerge okserefleksi.
Nii see algus kulges. Suhteliselt kõige nõmedam esimene pool raamatust, mis üldse olla saab. Sarah oli nagu mingi pagana armuvalus jälitaja, kes õhkas kogu aeg oma ootamatult leitud armastuse – Eddie – järele, oli totaalselt liimist lahti, saatis alalõpmata tüübile sõnumeid ja tüütas oma sõbrad ära teooriatega sellest, mis mehega juhtuda võis. Oleks see kõik kuidagi poole lühemalt kirja pandud, siis vast veel lepiks kuidagi, aga sellisel kujul… Õudne!
Raamatu teine pool oli seevastu väga hea. Pole ammu nii huvitavate pööretega armastusromaani lugenud. Põhimõtteliselt keerati kõik pea peale ja mitmedki asjad polnud tegelikkuses üldse nii, nagu nad alguses paistnud olid. Ma ütleksin isegi, et just see teine pool tõstis “Ilma ainsagi sõnata” kõrgemale tavalisest naistekast. Ei midagi etteaimatavat, ei midagi imalat. Kirjeldused olid head, vaatepunktide vahetamine õigustas ennast, teemad, mida käsitleti, olid valusad ja hingekriipivad ning lõpp… noh seda peate küll ise lugema 🙂 Minu jaoks oli viimane kolmandik nii põnev, et ei saanud raamatut enne käest ära, kui läbi oli.
Kokkuvõttes soovitan väga. Algus tuleb lihtsalt üle elada, aga kui see on tehtud, siis saab romaanist tõeline lugemiselamus.
Ridadevahel 