Olav Osolin – “Minu esimene elu”

Kirjastus Varrak, 2020, 440 lk.

Olav Osolin, endine ajakirjanik ja legendaarne reklaamimees, on pannud kirja oma sündmustetohke ja kireva elu alates sünnist kuni aastani 1991, mil Eestist sai taas vabariik.

Lugedes tabas mind mitu korda mõte, et autor on elanud suisa mitme inimese elu jagu ja seda ainuüksi oma esimese 38 eluaasta jooksul! Uskumatult palju naljakaid, keerulisi, absurdseid ja pealtnäha võimatuid juhtumisi, mis said aset leida ainult Nõukogude Liidu silmakirjaliku ja totrusi tulvil valitsemise ajal.

Üks absurdne näide ajastu vaimu kohta 1980. aasta taliolümpiamängude ülekannetega seoses:


“Tehnilise keskuse kutid tõstsid oma juhtmeid veidike ringi ja nii jõudiski Lake Placidi võistluste videopilt live’ina Eesti Raadio olümpiastuudiosse, mille tulemusel saime edastada “otseülekandeid” ka nendelt aladelt, mida Moskva ja Soome TV näitasid alles järgmisel hommikul.

Paraku tõid öised otseülekanded meile kaela rahvusvahelise skandaali, kuna Soome spordisõbrad tõstsid kisa, et “mitä perkelettä!”, isegi eestlased suudavad öösel otseülekandeid teha, aga Soome Yleisradio ei suuda. See ajas YLE juhtidel harja punaseks, mistõttu sealne boss helistas ENSV Tele- ja Raadiokomitee esimehele Raimund Penule ja kaebas, et Eesti Raadio kasutab olümpiaülekannete tegemiseks varastatud signaali. Penu helistas omakorda Erik Lillele ja uuris, et kas me tõesti varastame, ja kuulis ausat vastust: “Varastame küll.” Seepeale pobises Penu, et äkki saaks niimoodi, et me nii avalikult ei varastaks ja lisas lõppu: “Tublid poisid!””

Mis veel raamatut lugedes mõttes mõlkus: kurat, see Osolin on ikka üks kadestamisväärselt andekas inimene! Laialdaste teadmistega muusikast, võiks öelda, et tõeline melomaan, nooruses lootustandev sportlane (jääpurjetamine), erakordsete organisatoorsete oskustega, nutikas, leidlik, hea huumorimeelega, reklaamialal vaieldamatult vinge tegija. Ja nüüd tuleb välja, et kirjutab, kuramus, ka veel suurepäraselt! Osolini keelekasutus on nauditav, pikitud talle omase muheda ja kohati tiba iroonilise stiiliga. Samas ei saa öelda, et “Minu esimene elu” oleks kiiresti edasi läinud. Tekst ja sündmustik on tihe, nõuab süvenemist. Ent kokkuvõttes äärmiselt vahva lugemine. Jään ootama järge.


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s