Paberraamat või e-raamat?

See oli üle-eelmise aasta algus, kui mind ootas ees pikk kontserdireis USA-s. Tuur pidi kestma terve jaanuari, see algas New Yorkis ja Kandas ning lõppes Floridas. Seisin vist esimest korda elus küsimuse ees, kuidas pakkida kohvrit kuuajaseks reisiks, kui on teada, et eesootavad temperatuurid kõiguvad vahemikus -10°C kuni +30°C. Ja kui kaasa tuleb võtta KÕIK – alates bikiinidest kuni talvesaabasteni, siis kuidas pagana pärast mahutada kohvrisse veel raamatud???

Kuni selle ajani polnud mul pähegi tulnud mõelda e-raamatutest, aga nüüd tundus see olevat ainus variant. Mitte et see mulle meeldinud oleks.

Ma armastan raamatuid. Justnimelt paberraamatuid. Ma armastan neid nuusutada ja käes hoida ja aeg-ajalt riiulis ümber tõsta. Ma armastan ulaka tekstiga järjehoidjat, mille sõbrannalt sünnipäevaks sain. Ma armastan istuda koos sellesama sõbrannaga tema raamatukogutoas ning rääkida kirjandusest. Ma armastan selles toas lahtikäival diivanil magada, sest kus veel peaks tulema parem uni, kui mitte raamatute keskel?

Mis aga puutub sellesse USA reisi, siis teadsin, et terve kuu lugemismaterjali kaasa vedamine on välistatud. Lihtsalt ei mahu kohvrisse ja isegi kui mahuks, siis lennufirmade ettekirjutused pagasi kaalu osas seavad omad piirangud. Samas näis e-lugeri soetamine olevat tol hetkel liiga kulukas lõbu, eriti kuna ma polnud kindel, kui palju seda edaspidi üldse kasutama hakkan, seega uurisin, mis variante veel on. Jõudsin järeldusele, et kui tahta e-lugerit, on kaks võimalust:

  • Laenata mõnelt sõbralt
  • Laenata Tallinna Keskraamatukogust (tasuta ja kuni 21-ks päevaks)

Teine moodus oli kasutada juba olemas olevat tahvelarvutit. Rääkides sõprade ja tuttavatega jäi sõelale kaks varianti (millest üks ei välista muidugi teist):

  • Wattpad (tasuta äpp)
  • Elisa Raamat (kuutasuga 8.99)

Ühelt healt tuttavalt sain veel ka lisanipi: laadida tahvlisse äpp nimega Blue Light Filter, mis muudab ekraani valguse silmasõbralikumaks. Lõpuks otsustasingi Elisa Raamatu kasuks, tõmbasin Blue Light Filteri ning läksin endale täiesti mitteomaselt reisile vastu ilma ühegi raamatuta kohvris. Usun, et lugesin sellel reisil läbi vähemalt 5-6 e-raamatut ja ajas asja ära küll.

Kas ma aga tahaksin permanentselt asendada paberraamatud e-lugeriga? Ei.

Ma saan aru, et e-raamatul on omad plussid: lihtne kaasas kanda, ei võta kohvris ruumi, lihtne hankida, maksab tavaliselt vähem jne. Reisidel absoluutselt asendamatu! Tean päris mitut inimest, kes on täielikult e-lugeri usku. Praegused e-lugerid on ju ka väga mugavad – taustvalgustusega ja puha. Mahutavad tuhandeid raamatuid, on kerged, aku peab kaua vastu jne. Mõned on vist isegi veekindlad, seega loe kasvõi vannis kui soovid.

Aga paberraamatut käes hoides on ikka see PÄRIS tunne. Või kuidas teile tundub?

Kuidas valida raamatule pealkirja?

Võin kihla vedada, et iga kirjanik on vähemalt korra elus seisnud küsimuse ees, millist pealkirja oma raamatule valida. Muidugi ei pruugiks me siinkohal rääkida ainult raamatutest, pealkirja leidmisega võivad hädas olla ka need, kes kirjutavad blogisid, artikleid vms, aga mulle tundub, et lühemate ja väga konkreetse suunitlusega kirjutiste puhul on asi lihtsam, sest enamasti juhatab käsitletav teema juba ise pealkirja juurde. Raamatutega nii libedalt ei lähe.

Mina ei nimeta ennast kohe kindlasti veel kirjanikuks, olen selleks alles liiga algaja, aga teemaga olen sellegipoolest veidi kokku puutunud. Mõnes mõttes võib öelda, et mul on siiani vedanud, sest praeguseks hetkeks loodud teoste puhul ei ole ma teab mis ränka vaeva pidanud nägema, pealkirjad on kuidagi ise minuni jõudnud. Avaldatud asjadest tuli luulekogu nimi „Halo“ väga lihtsalt – selle inspiratsiooniks oli üks fotodest, mis mu luuletusi raamatus ilmestab, reisinippide käsiraamat „Passist reispassini“ sai oma pealkirja koos samuti kirjutamishuvilise sõbrannaga sõnadega mängides. Viimase valmis, kuigi avaldamata ilukirjandusliku käsikirja nime idee sain aga lähtudes teemast, mis taustana raamatust läbi jookseb.

Oma uue, alles kirjutamisjärgus käsikirjaga olen paraku paraja portsu otsa sattunud. Loomulikult on pealkirjaga aega veel maa ja ilm, enne tuleks ikka raamat valmis kirjutada, kuid eks see on vist paratamatu, et aeg-ajalt siiski ekslevad mõtted sinna suunda, et “mis siis ka maimukesele nimeks saab”. Maimuke ise ei taha kuidagi oma nime paljastada. Suures meeleheites võtsin ühel õhtul kätte ja lõin google’i otsingusse „How to find a title to your novel“. Nõuandeid ja soovitusi oli mustmiljon, aga lõpuks sattusin ühe huvitava artikli otsa. Kristen Kieffer „How to Title Your Novel“. Artikli autor väidab, et sellel, kas raamat on tegelase-keskne või tegevustiku-keskne, on pealkirja valikul suur roll. Ta on analüüsinud paljude tuntud raamatute pealkirju ning on leidnud nendes kindlad mustrid.

Kuna teema on minu enda jaoks ülimalt põnev ja paeluv, mõtlesin, et miks mitte oma leidu jagada. Ärge siis unustage, et need pole minu mõtted, ma ainult refereerin eelpool nimetatud artiklit. Kristen Kiefferi arvates jagunevad tuntud raamatute pealkirjad enam-vähem järgmiselt:

Tegelase arengust lähtuvate raamatute pealkirjad.

  • Raamatut läbiv teema
    (Uhkus ja eelarvamus, Lunastus)
  • Protagonisti nimi, identiteet või kuidas teised tegelased teda nimetavad
    (Võõramaalane, Õde Carrie, Kääbik)
  • Temaatiline lausung
    (Mina enne sind, Süü on tähtedel)
  • Protagonisti elukutse või hobi
    (Alkeemik, Salamõrtsuka õpilane)

Tegevustikust lähtuvate raamatute pealkirjad.

  • Teiste tegelaste järgi, kes on loos olulised või viivad sündmustikku edasi
    (Lõvi, nõid ja riidekapp)
  • Inimrühma järgi
    (Sõrmuste vennaskond, Ameerika jumalused)
  • Ebatavaline tegevuspaik
    (Jurassic park, Kaks kantsi)
  • Oluline sündmus
    (Näljamängud, Kuninga tagasitulek, Viimane lahing)
  • Mingi objekti olulisus
    (Kuldne kompass, Da Vinci kood, Kiil merevaigus)
  • Tähendusrikas fraas
    (Troonide mäng)

Artikli autor rõhutab, et eelkõige tuleb mõelda ühele lihtsale asjale: ilma millise elemendita poleks see SEE raamat? (Näljamängud ilma Näljamängudeta, Narnia kroonikad ilma riidekapita jne.)

Ütleme nii, et see internetist leitud artikkel oli silmiavav ja andis kõvasti mõtlemisainet. Kindlasti on raamatule pealkirja leidmine endiselt väljakutseid esitav ülesanne, aga on hea teada, et vajaduse korral on olemas ka mõned punktid, mida saab majakana kasutada 🙂

Raamat vs film

Küllap igaüks meist on sattunud kunagi vaidlusesse teemal „kumb on parem – kas raamat või film“. Inimesed, kes armastavad lugeda, kalduvad enamjaolt kaitsma raamatut, kuid kas see on ikka iga kord õigustatud? Mina isiklikult olen (samuti kirgliku lugejana) seda meelt, et tavaliselt on raamat parem. Aga kõik sõltub…

On siililegi selge, et raamat ja film pakuvad erinevaid väljendusvõimalusi. Raamatu tugevus on see, et tegelaste sisemonoloogid on kergemini kättesaadavad. Lugeja saab osa (pea)tegelaste mõtetest ja tunnetest ning see aitab sageli paremini mõista, miks mingid asjad juhtuvad ja miks üks või teine tegelane käitub nii nagu ta käitub. Mulle kogu see psühholoogiline pool meeldib.

Filmi eelis on visuaal. Ilmselgelt õigustab see end eelkõige nende filmide puhul, kus on väljamõeldud ja/või muinasjutulised maailmad. Näiteks „Sõrmuste isand“. Sealsed tegevuspaigad, loodusvaated ja eriefektidega stseenid on ikka klass omaette! Sama käib „Star Warsi“ kohta. Ma ise eelistan muidu ka vist pigem ikka lugemist, aga peab tunnistama, et on hetki, kui iseenda kujutlusvõime ei tee piisavalt head tööd, sellisel juhul on filmiloojate poolt pakutud lahendused suureks abiks. Siinkohal on paslik meenutada näiteks majahaldjas Dobbyt „Harry Potterist“ või Guglunki „Kääbikust“. Ütlen ausalt, et mina jäin raamatuid lugedes nende ette kujutamisega veidi hätta 😊

Dobby “Harry Potterist” ja Guglunk (Golum) “Sõrmuste isandast”

Kumb siis – raamat või film?

Enamasti on raamat tõesti parem kui film. Polegi vist mõtet kõiki näiteid üles loetlema hakata – kõigil meil on pakkuda kümneid ja kümneid. Ühe viimase aja jubedaima kogemuse mainin ikka ära: „Vampiiride akadeemia“. Raamatusari meeldib mulle väga (kuigi esimesed osad, mida eesti keeles lugesin, ei olnud minu arvates eriti hästi tõlgitud, inglise keeles oli palju orgaanilisem). Kellele meeldib fantasy, soovitan soojalt! Aga film! Õudne! Nii halvasti valitud näitlejad ja nii pealiskaudselt tehtud ekraniseering! ☹

Haruldasem on see, kui raamat ja film on võrdväärsed. Tooksin välja juba mainitud „Sõrmuste isanda“ ja „Harry Potteri“, lisaksin juurde ka „Videviku saaga“,„Võõramaalase“ („Outlander“), „Tuulest viidud“ ja mõned briti sarjad, mis on tehtud klassikaliste armastusromaanide põhjal („Uhkus ja eelarvamus“ 1995, „Jane Eyre“ 1983, „Põhi ja lõuna“ 2004). Neist mitmete puhul võib öelda, et raamat ja film täiendavad teineteist. Film (või seriaal) pakub visuaalset naudingut, olgu selleks siis 19. sajandi kõrgseltskonna õhustik koos ajastutruude tualettide ja ballisaalidega (“Uhkus ja eelarvamus”), 18. sajandi šoti mägismaa eluolu (“Võõramaalane”) või vampiiride ja libahuntide maailm (“Videviku saaga”), raamat seevastu aitab süüvida tegelaste hingesügavustesse ja jõuda neile inimlikul tasandil lähemale.

Mööda ei saa aga vaadata erakordsetest juhustest, kui film on parem. Minu jaoks on üks ehedamaid näiteid „Bridget Jonesi päevik“. Esimesel korral lugedes jätsin raamatu pooleli, sest ei suutnud harjumatu päevikustiiliga leppida. Hiljem olen küll ka raamatuga sõbrunenud ning lugenud läbi kõik osad, aga arvan siiani, et filmid on etemad. Andestage, kui keegi teistsugusel arvamusel on 😊

Renée Zellweger filmis “Bridget Jonesi päevik”

Parem kui raamat on minu arvates ka film „Hommikusöök Tiffany juures“ imelise Audrey Hepburniga peaosas. Raamat on minu jaoks kuidagi hektiline ning sealt puudub see võluv ja veidi hingekriipiv nüanss, mis filmis nii hästi esile tuleb.

Ross ja Demelza (Aidan Turner ja Eleanor Tomlinson) sarjas “Poldark”


Üks raamat, mis minus aga segadust tekitab, on „Poldark“. Mul on olemas kõik eesti keeles ilmunud osad ja olen näinud kõiki ETV-s linastunud hooaegu, kuid ma lihtsalt ei suuda otsustada, kumb mulle rohkem meeldib. Nii veider, kui see ka ei tundu, jääb kohati mulje, et film on isegi põhjalikum. Või on siis lihtsalt näitlejad nii head. Filmi vaadates suudan ma tegelaste sisepiinadele või käitumise motiividele paremini kaasa elada kui lugedes. Raamat on samuti hea, aga puudutab kuidagi vähem. Puhtalt subjektiivne arvamus.

Raamatu tegelased filmis

Üks eraldi teema on minu jaoks tegelased, eriti nende välimus. Meil kõigil tekib raamatut lugedes tegelastest kindel ettekujutus ja oh seda õudu, kui filmi või seriaali vaadates selgub, et valitud näitleja(d) ei klapi kohe kuidagi!

Ruth Wilson Jane Eyre’ina samanimelises BBC sarjas (2006)

Selle tõestuseks kargab esimesena pähe 2006. aasta lühisari „Jane Eyre“. Kuna 1983. aasta versioonis oli peaosaliste valik (Timothy Dalton ja Zelah Clarke) lihtsalt nii õige, ei suutnud ma kuidagi leppida ei punapäise Mr. Rochesteriga (mis sellest, et näitleja oli tehtud tumedajuukseliseks, ikkagi kumas punapea välimus läbi) ega mitte piisavalt silmatorkamatu Jane Eyre’iga. Võimatu oli mööda vaadata eelkõige näitlejanna huultest. Nii lopsakas musisuu ei sobitu kuidagi raamatus kirjeldatud kangelannaga – lihtne, väljapaistmatu, nunnalik. Tee mis tahad, no ei ole Jane!

Sama lugu oli „Forsyte’ide saagaga“. Vähemalt kaks tegelast raamatust, Irene ja Soames, olid seriaalis minu jaoks nii suur pettumus, et ma ei suutnudki esimesest paarist osast kaugemale vaadata. Irene, kes oleks pidanud olema eksootilise välimusega, tumepruunide silmade ning kullakarva juustega peen ja habras meestemagnet, oli täiesti tavaline brünett, isegi mitte eriti ilus. Soames seevastu, kuigi sama ebameeldiv ja jõhker nagu raamatus, oli punapea. Punapea! Ma lihtsalt ei mõista, mis värk nende punapeadega on? Mitte, et mul midagi punapeade vastu oleks (pigem vastupidi), aga milleks raamatu autor siis üldse tegelaste kirjeldamisega vaeva näeb?

Veel paar tegelast, kellega raamatu põhjal sündinud ettekujutus ei ole kokku läinud: Marius filmis „Hüljatud“, osatäitjaks andekas Eddie Redmayne, kes minu arvates tegi erakordse rolli filmis „Taani tüdruk“ ja kes „Hüljatutes“ laulis absoluutselt imeliselt, aga välimuselt ei klapi kohe üldse selle Mariusega, kes on elanud minu nägemuses alates 12. eluaastast, kui esimest korda Victor Hugo romaani lugesin. Veel üks möödalaskmine: Keira Knightley Elizabeth Bennetina filmis „Uhkus ja eelarvamus“. No ei olnud see! Jällegi – 1995. aasta BBC sarjas olid tegelased õiged, 2005. aasta filmis mitte nii väga. Kuigi Matthew Macfayden oli Mr. Darcyna talutav, on liiga eredalt silme ees Colin Firth.

Elizabeth Bennet ja Mr. Darcy (Jennifer Ehle ja Colin Firth) 1995. a BBC sarjas “Uhkus ja eelarvamus”

Ilmselt oleks igaühel teist tuua veel miljoneid näiteid ja kindlasti ei ole siin puudutatud raamatute/filmide/tegelaste osas kõik minuga ühte meelt, aga sellest pole midagi 😊 Karta on, et niisuguse teema puhul ei aita ka arvamuste paljusus ühe konkreetse tõeni jõuda. Seega, küsimus „kas film või raamat?“ kütab tõenäoliselt kirgi ka edaspidi.

Tere tulemast lugema kirjandusblogi!

Miks kirjandusblogi ja mitte lugemisblogi, raamatublogi vms? Sest minu plaan pole rääkida ainult raamatutest, mida olen hiljuti lugenud, vaid kirjandusteemadest üleüldiselt.

Olen aastate jooksul avastanud, et üks nauditavamaid tegevusi minu elus on koos parima sõbranna Liinaga veiniklaasi taga maailma asjade paika panemine. Varem või hiljem jõuame muidugi otsapidi raamatute juurde ning meie jututeemad varieeruvad loetud kirjanduse arvustamisest kuni probleemideni, mis on üles kerkinud seoses enda loomeprotsessidega. Oleme mõlemad olnud juba mõnda aega sahtlisse kirjutajad ja mis seal salata – mõned asjad on sahtlist ka avalikkuse ette jõudnud. Erinevaid küsimusi on selle käigus ette tulnud oi kui palju! Millest kirjutada? Kuidas valida raamatule pealkirja? Kas avaldada? Kuidas luua huvitavaid ja usutavaid karaktereid? Kuidas vältida raamatu tegevustikus loogikavigu? Jne, jne. Raamatute lugemine on siinkohal suureks abiks: head raamatud õpetavad, kuidas kirjutada, halvad raamatud näitavad, millistest vigadest tasub hoiduda.

Seega, kokkuvõtteks vōib vist öelda, et tahaksin värskeltloodud blogis rääkida nii raamatute lugemisest kui ka kirjutamisest. Kui kellelegi veel need teemad huvi pakuvad, on rõõm ainult minupoolne. Vast ongi siinkohal sobilik lõpetada esimene, tutvustav blogisissekanne tsitaadiga klassikult:

“Romaani kirjutamiseks on kolm reeglit. Kahjuks ei tea keegi, mis need on.” William Somerset Maugham