Kurva lõpuga raamatud – jah või ei?

Kui ma hakkasin seda blogi kirjutama, trükkisin alguses esimeseks lauseks: “Mulle ei ole kunagi meeldinud kurva lõpuga raamatud.”

Aga kirjutamise käigus jõudsin järeldusele, et päris nii see ikka pole – mõnikord on traagiline lõpplahendus ainuõige või suisa vältimatu ning lisab pigem sisule midagi juurde kui võtab ära. Ja siiski. Kui saaks valida, kirjutaksin nii mõnelegi raamatule õnneliku lõpu. Unistaja? Absoluutselt!

Õnnelik lõpp ei pea ilmtingimata tähendama mingit läilat roosamannat, kus peategelane koos oma väljavalituga loojangukumas helgele tulevikule vastu kappab. Pigem võiks see olla selline, et kui terve loo vältel ei lähe asjad päris roosiliselt, siis antakse vähemalt LOOTUST, et mingil hetkel pöörab elu paremuse poole. Noh, igas raamatus ei saa seda muidugi teha, mõnikord otsustab kirjanik lasta peategelasel lihtsalt ära surra. Siis pole vist mingeid arenguid paremuse suunas (kui just paradiisi olemasolu ei usu). Aga ega mul peale “Anna Karenina” ning “Anne Franki päeviku” ei tulegi hoobilt pähe raamatut, kus peategelane ära sureks. Mõni teine oluline tegelane küll. Esimesena meenub näiteks Silvia Rannamaa “Kasuema”. Või Ferenc Molnári “Pál tänava poisid”. Väga kurb oli ka näiteks Jojo Moyesi “Mina enne sind”.

Kurva lõpuga raamatutest tooksin välja veel Khaled Hosseini “Lohejooksja” ja Colleen Hooveri “Ei iial enam”. Hoolimata tõsistest teemadest (või siis äkki just selle TÕTTU) on need kõik olnud paganama head raamatud.

Aga asjal on ka üks teine külg.

Olen mitmete inimeste suust kuulnud, et nad ei taha kokku puutuda vägivalla, intriigide, sügava kurbuse ja muu sellisega, mis kipub tihti olema meie igapäevaelu üks osa. Kohutavalt palju tuleb negatiivsust meediast, kuid paratamatult imbuvad need teemad ka raamatutesse. Mõnda aega tagasi sattusin kusagil lugemise/raamatute/kirjanduse grupis postitusele, milles üks grupiliige kurtis, et enamikus raamatutes, mille ta kätte võtab, on liiga palju vägivalda ja traagikat. Et kogu aeg ei jaksa seda kurbust ja elu pahupoolt vastu võtta, eriti, kui oled tundlik inimene. Tean tegelikult täpselt, millest ta räägib, sest endal on sama probleem. Ja ometi nimetatakse ilukirjanduslikke raamatuid, kus igasugune traagika puudub, tihti ebarealistlikeks või kergekaalulisteks. Vastuolu, kas pole? Ühest küljest nagu ei tahaks traagikat, aga teisest küljest – kui seda pole, on jälle halb, sest siis oleks justkui kehv raamat.

Aga tuleme tagasi lõppude juurde.

Kui need vähesed erandid välja arvata, mida mitte mingil tingimusel teistsuguse lõpuga ette ei kujutaks, ei näe ma küll probleemi raamatu positiivses lõpplahenduses. Või miks peaks õnnelik lõpp olema midagi niisugust, mis paneks nagu paika, et raamat pole piisavalt sügav ja tõsiseltvõetav? Minu enda romaanile “Pooltoonid” on ette heidetud just lõppu. Osade lugejate arvates pole see piisavalt “realistlik”. Aga mis siis on realistlik? Kas see, kui peategelane ära sureb? Või see, kui armastajapaar ei saa kokku? Miks on traagilised lõpud realistlikumad kui õnnelikud?

Mulle näib, et ma ise eelistaksin raamatuid, kus peategelane võitleb sündmuste käigus küll sisemiste ja/või väliste deemonitega, ent lugu lõpeb siiski hästi. Päriselus on ju niigi palju paska – miks ei võiks siis vähemalt raamatutel olla õnnelikud lõpud?

Või mida sina arvad?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s