Läbikukkunud lugeja

Sattusin hiljuti Facebooki Lugemise väljakutse grupis omapärasele albumile – raamatud, mida grupi liikmed polnud suutnud läbi lugeda. Üsna suure kergendustundega sirvisin neid kümneid ja kümneid fotosid, mis albumisse lisatud olid. Oleksin kangesti tahtnud lugeda ka kommentaare selle kohta, miks üks või teine raamat pooleli oli jäänud (eriti, kui tegemist oli mõne raamatuga, mis ka mulle endale raskusi valmistas), ent grupilikmetel oli palutud postitada lihtsalt foto ilma igasuguste põhjendusteta. Oi, kuidas see fantaasia tööle pani! 🙂

Ma tean, et tegelikult on terve hulk inimesi, kes iga hinna eest alustatud raamatu lõpuni loevad. Ma ise nende hulka ei kuulu. Enam. Vanasti tundsin samuti kohustust end igavast või ängistavast raamatust läbi närida. Kuidagi piinlik oli – kirjanik on ju nii palju vaeva näinud, kuidas ma siis sülitan talle näkku ja jätan raamatu lihtsalt pooleli?

Ma ei tahtnud olla läbikukkunud lugeja.

Ent vanemaks saades on pere ja töö kõrvalt omandanud AEG kulla hinna. Ma lihtsalt ei raatsi kulutada aega nende raamatute lugemisele, mis mind ikka üldse ei kõneta. Kusjuures ma ei süüdista siinkohal raamatuid. Või kirjanikke. Mitte kunagi ei tuleks ma selle peale, et öelda mõne teose kohta “halb raamat”. Igale raamatule on olemas oma lugejaskond ja maitsed on tohutult erinevad. Lihtsalt kõik raamatud ei pruugi sobida kõigile.

Näiteks üks raamat, mille mina pooleli jätsin, oli Vahur Afanasjevi “Serafima ja Bogdan”. Põhjus, miks ma selle üldse kätte võtsin, oli loomulikult see, et paljud tuttavad ülistasid taevani. Mina suutsin lugeda umbes neljandiku.

Pooleli jäi ka teine Kirjanike Liidu romaanivõistluse võitja – Armin Kõomägi “Lui Vutoon”. No lihtsalt liiga sürr! Aga on see siis raamatu süü? Ilmselt mitte. Lihtsalt minu võimekus sürri seedida on piiratud.

Omaette teema oli Karin Slaughteri raamatuga “Hea tütar”. Olen kindel, et raamat on suurepärane, aga algus oli nii vägivaldne, et ma lihtsalt ei suutnud lugeda rohkem kui kümmekond lehekülge. Taas minu enda probleem – olen selliste teemade suhtes liiga tundlik.

Ainus raamat, mille olen pooleli jätnud seetõttu, et see oli tõesõna haigutamaajavalt igav, oli Shaun Bythelli “Raamatukaupmehe päevik”. Jeerum küll! See vist on kõige igavam raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen! Aga kindlasti on ka sellel raamatul fänne.

Küll aga oleks huvitav teada, kuidas suhtute teie raamatute pooleli jätmisesse? Kas see, kui sa ei suuda raamatut lõpuni lugeda, teeb sinust läbikukkunud lugeja?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s