Sama nimega raamatud

Kummaline, kuidas kirjandusmaailmas võid ootamatult puutuda kokku teemadega, mille peale isegi ei tule. Sain täna varahommikul ühelt naisterahvalt kirja, mis raputas ikka ühe hoobiga ärkvele, kusjuures tunduvalt paremini kui tass kanget kohvi 😉 Sain teada, et kuigi mul õnnestus oma romaanis 384 lehekülge täis kirjutada, siis näe pealkirja jaoks enam loovust ei jätkunud – selle pidin võõralt raamatult maha viksima.

Olin alguses ikka päris ehmunud. Ausõna, käsi südamel: ma tõesti ei teadnud, et sellise nimega raamat nagu “Pooltoonid” on juba varem ilmunud. See tunnete virr-varr, mis mind valdas, oli muidugi kirjeldamatu! Ühest küljest olin solvunud, sest kes ikka tahab oma hommikut nii alustada, et teda põhimõtteliselt vargaks tembeldatakse, ent teisest küljest oli mul tõesti kahju – küllap ka see inimene, kes mulle oma kurja kirja kirjutas, nägi oma raamatuga palju vaeva ja rõõmustas, et on leidnud ideaalse pealkirja. See, et mina juhuslikult sama pealkirja juurde jõudsin, oli tobe kokkusattumus.

Muuseas, ma guugeldasin seda pealkirja tookord. Võimalik, et oleksin pidanud rohkem lehekülgi läbi lappama, kuid mina sellise nimega raamatut Google’ist ei leidnud.

Mõtlen siin praegu – aga mida ma oleks teinud, kui oleks leidnud? Kas ma oleks siis enda raamatu pealkirja ära muutnud? Selle pealkirja, mis minu arvates sobib ideaalselt, pealkirja, mille asemel ma ei kujuta ette ühtegi teist? Ütlen ausalt: ma ei tea. Küll aga hakkas see teema mulle huvi pakkuma. Et kas selliseid asju on veel juhtunud.

Tuli välja, et on küll juhtunud. Mitte tihti, aga siiski. Leidsin Õhtulehe artikli aastast 2007 – “Uskumatu: kaks ühe nimega raamatut korraga müügiletis.” Selgus, et kõigest paarinädalase vahega ilmus trükist kaks täpselt ühe nimega raamatut. “Alasi ja haamri vahel.” Üks jutustab president Pätsist, teine aga hoopis Euroopa ajaloost. Viimase autor on kusjuures Tiit Made. Seega: juhtub tuntumatelgi inimestel.

Samuti ütlesid nii minu kirjastaja Krista Kaer Varrakust kui ka “Pooltoonide” toimetaja Tiina Aug, et korduvaid pealkirju tuleb ikka ette ja isegi, kui autor on teadlik, et sellise nimega raamat on juba olemas, ei ole sama pealkirja kasutamine keelatud. Ma ise arvan, et sõltub muidugi ka pealkirjast. Ei kujuta hästi ette, et keegi tuleks lagedale näiteks “Uhkuse ja eelarvamusega”, “Idioodiga”, “Triumfikaarega”, “Sõja ja rahuga”, “Kuritöö ja karistusega” või muu sellisega. Kusjuures… Kui te märkate, siis nendes pealkirjades pole tegelikult midagi erilist. Erilist selles mõttes, et keegi ei võiks kogemata just neid sõnu või sõnapaare kokku panna. “Kuritöö ja karistus” – loogiline kooslus, “Triumfikaar” – tuntud ehitis Pariisis 🙂 Aga ometi on need raamatud nii kuulsad, et võimatu on “kogemata” hakata neilt nime laenama. Veel imelikum oleks loomulikult selliste pealkirjade kasutamine, mis on tõesti eripärased. “Kellavärgiga apelsin” näiteks. Või “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”.

On tõesti kahetsusväärne, kui kogemata juhtub, et kaks autorit on mõelnud välja sama pealkirja. Ja ma tõepoolest usun, et 99,999999999% juhtudest on see kogemata. Vaevalt, et ükski autor vaatab kellegi teise raamatut mõttega, et “oo, lahe pealkiri! panen enda raamatule ka!” Aga kui selline asi on juba juhtunud, mis siis teha?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s