Vale lugemine – WTF???!!!

Seda blogipostitust ajendas mind kirjutama üks hiljuti loetud artikkel – “Kuidas lugeda raamatut”, autoriks Riho Paramonov.

https://opleht.ee/2020/06/kuidas-lugeda-raamatut/?fbclid=IwAR31NJDyLe3QmRW2r9NwMyIGygMF9CjaZHH1uPxMk9pIG7fD4WQc6RhvcZw

Pean vist vabandama, et kohe põmmutama hakkan, aga minu jaoks oli see artikkel nagu halb Mehhiko seep, kust saab teada, et “mu ema ei olegi mu ema”. Terve elu oleks justkui valesti elatud, sest nagu selgub, pole ma osanud kõiki raamatuid alati lugeda NII NAGU PEAB.

Artikli autor väidab, et enamikul inimestel jääb raamatu lugemise puhul puudulikuks nn sügava lugemise teine etapp ehk siis arutelu, kaevumine loosse, vajadus suhestada oma tõlgendust teiste tõlgendustega jne. Ma pole sellega nõus. Oleks siis artikli teravik suunatud noorte analüüsivõim(etus)ele (veidi on artiklis seda teemat puudutatud). Sellise probleemipüstitusega peaksin nõustuma, sest tänapäeva noortel on keskendumisvõime ja analüüsioskus tõesti kesisevõitu. Eriti just mis puutub raamatutesse. Loogiline ka – eks ümbritsev keskkond soosib pinnapealsust. Aga väita, et enamiku inimeste lugemisstiil on pealiskaudne, ei ole õiglane.

Artiklis on näitena toodud facebooki grupp “Lugemise väljakutse”, kus inimesed kirjutavad oma lugemiskogemusest. Artikli autor heidab ette, et loetud teoste kohta on liiga vähe arutelusid ja süva-analüüsi. Mulle näib, et lugupeetud Riho Paramonov on kogemata mööda vaadanud ühest lihtsast tõsiasjast – see facebooki grupp ei olegi mõeldud niisuguse asja jaoks. Tõtt öelda oleks ka veider, kui kõik 6000 liiget hakkaks võidu pikki ja üksteist sügavusega üle trumpavaid dialooge aretama. Kuigi grupis on jäetud võimalus ka süvitsi lahkamise jaoks – näiteks omaenda lugemisblogis, mille linki võib lahkelt jagada.

“Grupi kaudu saab küll suurepärase ülevaate sellest, mida loetakse ja hinnatakse ning mida üks või teine raamat endast kujutab, kuid harva tungivad need kogemused sügavamale pealispinnast – jääb mulje, et lugemine on justkui osa teatavast elustiilist (mille juurde kuuluvad lugemismängud ja -väljakutsed jms), kuid vahest mitte rohkem.”

Huvitav, olen siiani mõelnud, et see on tore, kui lugemine on osa elustiilist, ent tuleb välja, et sellest ikka ei piisa. Artikli autori arvates oleks vaja muudkui arutleda, lugeda arvustusi, kommentaare, uurimusi. Milleks?

Jah, mulle meeldib ka raamatute üle arutleda. Mul on selleks sõbranna, kellega meil on sarnane maitse, sarnane elutunnetus, sarnane taust jne. Aga et hakata iga raamatu puhul uurima, puurima ja kaevuma arvustustesse… No ausalt, ei viitsi! Ja ega kõik raamatud ei võimaldagi seda. Naistekad näiteks.

Või siis jõuame jälle välja teemani, mida käsitlesin oma eelmises blogipostituses – kõiki raamatuid justkui ei tohikski lugeda, sest need ei paku piisavalt võimalusi süva-analüüsiks ega intellektuaalseteks vestlusteks erudeeritud eliidiga.

Ma ei tea, äkki ma mõtlen valesti, aga minu arvates on tore, kui inimesed loevad. Ja ma kohe üldse ei usu, et selleks, et saada raamatust elamust, on tarvis loetu iga kord üksipulgi lahti võtta ja läbi nämmutada.

2 thoughts on “Vale lugemine – WTF???!!!

  1. Siin on üks aspekt veel. Need, kes oma tekstides otsekui nõuaks teistelt keerukamat arutelu, võivad sellega ka otsida enda jaoks sobivamaid arutelupartnereid, kasvõi selleks, et mingis kitsamas seltskonnas nautida sügavamat ja analüüsivamat lähenemist.

    Kuna oled muusikainimene, siis toon näite muusikast. Ma pidin Wagneri mõistmiseks tegema väga palju lisatööd, lugema raamatuid, õppima tema leitmotiive ära tundma. Mingi aeg kuulasin Wagneri oopereid nii, et plaat mängis, Wangeri teostest kõnelev teos oli laual koos klaviiriga. Alles selle järel hakkasin Wagneri tegelikult mõistma. Nüüd, kui olla harjunud kultuurile – nii muusikale kui kirjandusele lähenema sellise süvenemisastmega, siis tahaks inimene tegelikult mingit samalaadset suhtlust. Ja loomulik on, et tuntakse ka frustratsiooni, kui lõviosa inimesi piirduvad oma arvamustest palju lihtsakoelisema ja pealiskaudsema stiiliga.

    Seega mina võtan taolisi artikleid ka omamoodi üleskutsena, et inimesed, kes tahaks minna süvitsi, otsiks üksteist üles, aga ka kosutusena neile, kes pole samasuguseid leidnud, et süvenejad on olemas ja nad võivad hea tahtmise juures üksteist leida.

    PS! Kirjutasin ka oma blogis sellest arutlemise teemast ühe sissekande, jõudes lõpuks üsna pessimistlikule järeldusele, et meie rahvas on liiga väike, et selgelt kvaliteedile orienteeritud muusika või kirjandusfoorumid (grupid) võiks olla piisavalt rahvarohked, mistõttu enamik neid, kes tahavad tummisemat arutelu, on tegevad rahvusvahelistes foorumites.

    Like

  2. Jaa, täitsa võimalik, et nimetatud artikkel oligi sellest tingitud, et oli soov leida võrdväärset vestluspartnerit. Minul ei ole selle koha pealt midagi kobiseda – mul on olemas inimene, kellega koos rohkem ja vähem sügavaid arutelusid maha pidada 🙂

    Kui nüüd päris aus olla, siis eks ma olin mõne asjaga ikka nõus ka, mida härra Paramonov käsitles. Vast häiris mind eelkõige moraliseeriv toon, mis minu jaoks artiklist läbi kumas.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s