Naistekad – häbiväärne salapatt?

Olen juba mõnda aega seedinud enda sees ühte teemat. Miks on paljude inimeste jaoks „naistekate“ lugemine tabu? Või kuidagi põlastusväärne. Mul on tulnud ette selliseid olukordi, kui keegi küsib mu käest, et mida ma parasjagu loen ja kirtsutab siis mu raamatuvaliku üle nina. Või on näiteks tööreisil tekkinud mõne kolleegiga vajadus raamatuid vahetada, sest enda lugemisvara on otsa saanud ning kolleeg teatab minu kohvris leiduvaid teoseid vaadates veidi üleolevalt, et ta SELLISEID raamatuid ei loe (konkreetne juhus oli näiteks Colleen Hooveri romaaniga „Kõik su täiuslikkused“). Eks see on muidugi minu probleem, et olen teiste arvamuse suhtes veidi tundlik, aga niisugustel hetkedel olen kogenud piinlikkust, et minu öökapil ei seisagi Tammsaare „Tõde ja õigus“ või „Eesti luule antoloogia“. (Tegelikult ma õieti ei teagi, mida täpselt siis lugema peaks, kui tahaks kangesti elitaarne olla.)

Mulle meeldib lugeda igasuguseid raamatuid. Okei, „Tõde ja õigus“ jättis mind tõesti külmaks, aga loen meelsasti elulugusid, Eesti kaasaegset kirjandust, fantasyt (mõnikord olude sunnil ka inglise keeles), põnevikke, krimkasid ja… tõepoolest, väga meelsasti ka armastusromaane. Kuigi isegi praegu, seda tunnistades, kangastub mul silme ees Anonüümsete Alkohoolikute koosoleku moodi olukord, kus istun teiste endasugustega ringis ja kui järjekord minuni jõuab, teatan häbelikult: „Tere, mina olen Annika ja ma loen naistekaid.“

SEEP, NAISTEKAS VÕI ARMASTUSROMAAN

Mis on õigupoolest üldse naistekas? Ja kas ei ole ka selles žanris nii, nagu kõigis teistes (kuigi sõna “žanr“ kasutamine ei ole siinkohal ilmselt päris õige): on paremini kirjutatud raamatuid ja on neid, mille peale meelsasti aega ei raiskaks. Meil on sõbrannaga kasutusel selline termin nagu „kvaliteetseep“. See tähistab raamatut, kus peateemaks on armastus, ent sisu ei ole lihtsakoeline ja etteaimatav. Minu enda peas võrdubki see naistekaga. Tegelikult olen mõttes alati jaotanud sellist kirjandust kolmeks: seep, naistekas ja armastusromaan. Seep on minu jaoks näiteks Barbara Cartland ja Betty Neels, naistekate alla loen näiteks Colleen Hooveri ning armastusromaanid on juba „Anna Karenina“, „Tuulest viidud“, “Jane Eyre” jms. Aga siis on veel hulk teoseid, mida ei oskagi liigitada. „Outlander“ näiteks. Armastust on justkui paksult, aga samas on ka põnevust ja ajalugu ja isegi natuke fantasyt (ajaränd). Ent kas peabki üldse liigitama? Ilmselt ei pea. Samamoodi nagu ei peaks ka arvustama teiste lugemisvalikuid.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s