Jodi Picoult “Jutuvestja”

Olen oma kirjandusblogi häbiväärselt hooletusse jätnud. Ju siis ei olnud tuju millestki kirjutada, kuigi lugenud olen viimasel ajal tänu eriolukorrale rohkem kui viimastel aastatel kokku. Nüüd aga sattus hiljuti kätte raamat, mis tekitas nii palju erinevaid mõtteid, et…

Päris keeruline on tegelikult sellest raamatust midagi konkreetset arvata. Ma ei saa öelda, et oleks olnud halb raamat. No ei olnud! Aga ühest asjast ei saanud ma lugedes aru: miks peab ühte raamatusse kuhjama kolm erinevat? Või isegi neli.

Lugu algab nagu normaalne romaan – autoõnnetusest pääsenud tüdruk, kes põeb oma armide pärast, töötab öösiti pagarina, sest pelgab inimeste reaktsiooni oma väljanägemisele. Päris lootustandev, kas pole? Kohe tekib huvi, kust ta need armid sai, mis saladusi ta varjab jne. Seejärel ilmub aga mängu endine nats, kes soovib, et autoõnnetusest pääsenud tüdruk, kes juhuslikult on juudi päritolu, “aitaks tal surra”, sest see äkki lunastab teod, mille mees saatis korda nooruses, töötades SS ohvitserina Auschwitzi koonduslaagris. Mees hakkab jutustama oma lugu – kuidas ta sattus Hitler-Jugendisse, kuna oli kõva kakleja ja kuidas tal oli mitte-nii-kaklushuviline noorem vend, keda ta pidi eluaeg kaitsma, kuid kes samuti sattus Hitler-Jugendisse ja hiljem Auschwitzi koonduslaagrisse tööle – ning see endine nats muutub mõneks ajaks nagu uueks peategelaseks. Siis äkki tuuakse mängu mingi kolmas lugu, millest esialgu üldse sotti ei saa ja mis raamatu käigus rullub väikeste episoodide kaupa lahti omamoodi “Videviku saagana”. Väga segane… Raamatu keskel on aga veel omaette jutustus, mida räägib tüdruku vanaema, kes on Auschwitzist eluga pääsenud. Ja (nagu hiljem välja tuleb) on soovinud saada kirjanikuks ning see “Videviku saaga” moodi üllitis on tegelikult tema kirjutatud. Keskmine kolmandik raamatust on vanaema Auschwitzi meenutused. Lisaks on esimesel peategelasel (autoõnnetuse läbi elanud armidega tüdrukul) suhe mingi abielus matusetalitajaga, aga siis ilmub lagedale natsikütist föderaalagent kes näeb, et tüdruk on oma armidest hoolimata nii “kuum”. Koos hakkavad nad seda nn teist peategelast ehk endist natsi vahele võtma ja armuvad selle käigus. Ja lõpuks tuleb välja, et see nats polegi üldse see nats, vaid hoopis tema vend (too, kes ei olnud nii kaklushimuline ja kes tegelikult armidega tüdruku vanaema vangilaagrist ära päästis), aga selleks ajaks on armidega tüdruk ta juba ära mürgitanud. Oma natsikütist värskele peikale armidega tüdruk seda muidugi ei räägi ja tegelikult ei tule raamatust ka päris kindlalt välja, kas nad üldse kokku jäävad. Vanaema sureb ka ära ja miks surnud nats teeskles, et ta on enda vend, jääb lugeja oletada…
Lisaks on raamatus veidrad tegelased nagu haikudes rääkiv barista, endine nunn, kes maalib Bradley Cooperi näoga Jeesust ja maitseainete nimedega õed – peategelane on Sage (salvei) ja õed on Pepper (pipar) ja Saffron (safran)…

Saate siis aru mu dilemmast? Et mida raamatust arvata 🤔

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s