Raamat vs film

Küllap igaüks meist on sattunud kunagi vaidlusesse teemal „kumb on parem – kas raamat või film“. Inimesed, kes armastavad lugeda, kalduvad enamjaolt kaitsma raamatut, kuid kas see on ikka iga kord õigustatud? Mina isiklikult olen (samuti kirgliku lugejana) seda meelt, et tavaliselt on raamat parem. Aga kõik sõltub…

On siililegi selge, et raamat ja film pakuvad erinevaid väljendusvõimalusi. Raamatu tugevus on see, et tegelaste sisemonoloogid on kergemini kättesaadavad. Lugeja saab osa (pea)tegelaste mõtetest ja tunnetest ning see aitab sageli paremini mõista, miks mingid asjad juhtuvad ja miks üks või teine tegelane käitub nii nagu ta käitub. Mulle kogu see psühholoogiline pool meeldib.

Filmi eelis on visuaal. Ilmselgelt õigustab see end eelkõige nende filmide puhul, kus on väljamõeldud ja/või muinasjutulised maailmad. Näiteks „Sõrmuste isand“. Sealsed tegevuspaigad, loodusvaated ja eriefektidega stseenid on ikka klass omaette! Sama käib „Star Warsi“ kohta. Ma ise eelistan muidu ka vist pigem ikka lugemist, aga peab tunnistama, et on hetki, kui iseenda kujutlusvõime ei tee piisavalt head tööd, sellisel juhul on filmiloojate poolt pakutud lahendused suureks abiks. Siinkohal on paslik meenutada näiteks majahaldjas Dobbyt „Harry Potterist“ või Guglunki „Kääbikust“. Ütlen ausalt, et mina jäin raamatuid lugedes nende ette kujutamisega veidi hätta 😊

Dobby “Harry Potterist” ja Guglunk (Golum) “Sõrmuste isandast”

Kumb siis – raamat või film?

Enamasti on raamat tõesti parem kui film. Polegi vist mõtet kõiki näiteid üles loetlema hakata – kõigil meil on pakkuda kümneid ja kümneid. Ühe viimase aja jubedaima kogemuse mainin ikka ära: „Vampiiride akadeemia“. Raamatusari meeldib mulle väga (kuigi esimesed osad, mida eesti keeles lugesin, ei olnud minu arvates eriti hästi tõlgitud, inglise keeles oli palju orgaanilisem). Kellele meeldib fantasy, soovitan soojalt! Aga film! Õudne! Nii halvasti valitud näitlejad ja nii pealiskaudselt tehtud ekraniseering! ☹

Haruldasem on see, kui raamat ja film on võrdväärsed. Tooksin välja juba mainitud „Sõrmuste isanda“ ja „Harry Potteri“, lisaksin juurde ka „Videviku saaga“,„Võõramaalase“ („Outlander“), „Tuulest viidud“ ja mõned briti sarjad, mis on tehtud klassikaliste armastusromaanide põhjal („Uhkus ja eelarvamus“ 1995, „Jane Eyre“ 1983, „Põhi ja lõuna“ 2004). Neist mitmete puhul võib öelda, et raamat ja film täiendavad teineteist. Film (või seriaal) pakub visuaalset naudingut, olgu selleks siis 19. sajandi kõrgseltskonna õhustik koos ajastutruude tualettide ja ballisaalidega (“Uhkus ja eelarvamus”), 18. sajandi šoti mägismaa eluolu (“Võõramaalane”) või vampiiride ja libahuntide maailm (“Videviku saaga”), raamat seevastu aitab süüvida tegelaste hingesügavustesse ja jõuda neile inimlikul tasandil lähemale.

Mööda ei saa aga vaadata erakordsetest juhustest, kui film on parem. Minu jaoks on üks ehedamaid näiteid „Bridget Jonesi päevik“. Esimesel korral lugedes jätsin raamatu pooleli, sest ei suutnud harjumatu päevikustiiliga leppida. Hiljem olen küll ka raamatuga sõbrunenud ning lugenud läbi kõik osad, aga arvan siiani, et filmid on etemad. Andestage, kui keegi teistsugusel arvamusel on 😊

Renée Zellweger filmis “Bridget Jonesi päevik”

Parem kui raamat on minu arvates ka film „Hommikusöök Tiffany juures“ imelise Audrey Hepburniga peaosas. Raamat on minu jaoks kuidagi hektiline ning sealt puudub see võluv ja veidi hingekriipiv nüanss, mis filmis nii hästi esile tuleb.

Ross ja Demelza (Aidan Turner ja Eleanor Tomlinson) sarjas “Poldark”


Üks raamat, mis minus aga segadust tekitab, on „Poldark“. Mul on olemas kõik eesti keeles ilmunud osad ja olen näinud kõiki ETV-s linastunud hooaegu, kuid ma lihtsalt ei suuda otsustada, kumb mulle rohkem meeldib. Nii veider, kui see ka ei tundu, jääb kohati mulje, et film on isegi põhjalikum. Või on siis lihtsalt näitlejad nii head. Filmi vaadates suudan ma tegelaste sisepiinadele või käitumise motiividele paremini kaasa elada kui lugedes. Raamat on samuti hea, aga puudutab kuidagi vähem. Puhtalt subjektiivne arvamus.

Raamatu tegelased filmis

Üks eraldi teema on minu jaoks tegelased, eriti nende välimus. Meil kõigil tekib raamatut lugedes tegelastest kindel ettekujutus ja oh seda õudu, kui filmi või seriaali vaadates selgub, et valitud näitleja(d) ei klapi kohe kuidagi!

Ruth Wilson Jane Eyre’ina samanimelises BBC sarjas (2006)

Selle tõestuseks kargab esimesena pähe 2006. aasta lühisari „Jane Eyre“. Kuna 1983. aasta versioonis oli peaosaliste valik (Timothy Dalton ja Zelah Clarke) lihtsalt nii õige, ei suutnud ma kuidagi leppida ei punapäise Mr. Rochesteriga (mis sellest, et näitleja oli tehtud tumedajuukseliseks, ikkagi kumas punapea välimus läbi) ega mitte piisavalt silmatorkamatu Jane Eyre’iga. Võimatu oli mööda vaadata eelkõige näitlejanna huultest. Nii lopsakas musisuu ei sobitu kuidagi raamatus kirjeldatud kangelannaga – lihtne, väljapaistmatu, nunnalik. Tee mis tahad, no ei ole Jane!

Sama lugu oli „Forsyte’ide saagaga“. Vähemalt kaks tegelast raamatust, Irene ja Soames, olid seriaalis minu jaoks nii suur pettumus, et ma ei suutnudki esimesest paarist osast kaugemale vaadata. Irene, kes oleks pidanud olema eksootilise välimusega, tumepruunide silmade ning kullakarva juustega peen ja habras meestemagnet, oli täiesti tavaline brünett, isegi mitte eriti ilus. Soames seevastu, kuigi sama ebameeldiv ja jõhker nagu raamatus, oli punapea. Punapea! Ma lihtsalt ei mõista, mis värk nende punapeadega on? Mitte, et mul midagi punapeade vastu oleks (pigem vastupidi), aga milleks raamatu autor siis üldse tegelaste kirjeldamisega vaeva näeb?

Veel paar tegelast, kellega raamatu põhjal sündinud ettekujutus ei ole kokku läinud: Marius filmis „Hüljatud“, osatäitjaks andekas Eddie Redmayne, kes minu arvates tegi erakordse rolli filmis „Taani tüdruk“ ja kes „Hüljatutes“ laulis absoluutselt imeliselt, aga välimuselt ei klapi kohe üldse selle Mariusega, kes on elanud minu nägemuses alates 12. eluaastast, kui esimest korda Victor Hugo romaani lugesin. Veel üks möödalaskmine: Keira Knightley Elizabeth Bennetina filmis „Uhkus ja eelarvamus“. No ei olnud see! Jällegi – 1995. aasta BBC sarjas olid tegelased õiged, 2005. aasta filmis mitte nii väga. Kuigi Matthew Macfayden oli Mr. Darcyna talutav, on liiga eredalt silme ees Colin Firth.

Elizabeth Bennet ja Mr. Darcy (Jennifer Ehle ja Colin Firth) 1995. a BBC sarjas “Uhkus ja eelarvamus”

Ilmselt oleks igaühel teist tuua veel miljoneid näiteid ja kindlasti ei ole siin puudutatud raamatute/filmide/tegelaste osas kõik minuga ühte meelt, aga sellest pole midagi 😊 Karta on, et niisuguse teema puhul ei aita ka arvamuste paljusus ühe konkreetse tõeni jõuda. Seega, küsimus „kas film või raamat?“ kütab tõenäoliselt kirgi ka edaspidi.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s